It’s a pity that Russia has not made much progress in the last decade. Seven years ago I published an article on Russia where I compared Putin’s reforms to building a Potemkin village. If published today, the article would still be an accurate description of Russia. At that time, my points seemed perhaps too harsh as Putin had served as the president for three years and Russia was in the middle of economic recovery. However, the recent special report on Russia by the Financial Times makes similar points.

Putin’s social contract for delivering increasing living standards in exchange for political passivity is no longer working. This outcome is not surprising given that the contract is based on something so volatile as the price of oil. No wonder that the Kremlin has decided to engage in the expansive interpretation of continental shelf and seeks opportunities for oil production in the Arctic.

Most importantly, citizens do not think that economy is improving and middle-class savings have been exhausted. Some experts argue that Russia looks more and more like the Soviet Union and point out similarities with the Brezhnev era. Sure, the GDP and real incomes doubled in the last decade. But this achievement had little to do with good governance and economic reforms. The growth relied on oil exports which created complacency and reluctance to carry out both economic and political reforms. Money from oil exports was used to buy political support and keep “semi-feudal” governance structures in place.

As the Financial Times points out “Kremlinology” is back in fashion as experts are looking for clues whether Putin or Medvedev will run for the president in 2012. Something as important as the choice of next president is characterized as a decision between two people. In this context, the description of governance process as a semi-feudal would be understatement. It is simply feudal.

The debt crisis suggests that not much has changed in Greece since the first performance of the Oresteia in Athens in 458 BC. Similarly to the Oresteia, there are no good choices available. Whatever path is chosen, politicians will be tormented by the Furies making it impossible to have a peace of mind. You will be damned if you do, damned if you don’t. Greece is cursed.

The choices are complex and difficult because it is not a temporary crisis of liquidity but that of solvency. Throughout the last decades Greece has not been able to raise sufficient government revenue to match its growing expenditure. The constant gap between expenditure and revenue was exacerbated by the financial crisis. As Dr. George Pagoulatos, Associate Professor of Politics at Department of International and European Economic Studies of Athens University of Economics and Business, pointed out in his presentation on March 24 at Harvard University: “This is crisis of our own doing.”

According to Dr. Pagoulatos, Greece lived through “the decade of complacency” after the euro entry in 2001. There was rapid credit extension because interest rates were lowered and it was cheaper to borrow. This concealed structural weaknesses of the economy. GDP growth relied on consumption which was fuelled by bank credit. Dr. Pagoulatos argued that this is really a crisis of Greek economic model.

The nature of crisis shows that Greece has operated like a huge socialist enterprise under what Hungarian economist Janos Kornai called “soft budget constraint”. The decision-makers have not had incentives to impose financial discipline because government was always able to issue more bonds with low interest rates in order to finance its debt. There seems to have been implicit assumption that if the situation turns worse, then assistance can be given by fellow eurozone governments. Dr. Pagoulatos pointed out that there is no rationality in budget process of many Greek government agencies. For example, public hospitals have accounting problems and do not submit balance sheets to government. Similar problems exist in local governments. The situation is made worse by wide-spread corruption.

The key to understanding the crisis and offering solutions is to figure out how to change incentive structure of and institutional constraints faced by Greek decision-makers. Dr. Pagoulatos argued that “Greece was not adequately monitored and sanctioned by the EU and the Greek government did not receive enough pressure from the EU.” This sounds like blaming murders in the House of Atreus as characterized by the Oresteia on the Trojan War. There might be indirect connection but this is not a cause of the tragedy.

Certainly, EU governments should have enlightened self-interest to assist Greece. Many of their financial institutions hold Greek government bonds. Greece is a small country but its crisis may have contagion effects on other EU countries. For instance, the Asian financial crisis in 1997 started in Thailand and spread from there to larger economies such as Indonesia and South Korea. However, at the same time EU governments must not create moral hazard and keep in mind that the whole Greek economy needs fundamental restructuring.

Most importantly, many macroeconomic analyses of the crisis ignore basic political economy. The root cause of the crisis stems from the nature of Greek interest groups. These groups are militant and narrow-minded demanding fulfillment of their pockets without any consideration of the consequences of their actions on overall economy. Greek politicians have found it easier to cave in. They have raised public sector wages, created more jobs in public sector and increased benefits. No wonder that government increased wages and pensions by 10.5 percent in 2009 – even if signs of the crisis were hard to ignore at that time.

It is hard to imagine that IMF and EU can impose conditionality, which would fundamentally alter this existing political economy equilibrium. Hence, the change has to come within Greece. The internal devaluation by cutting wages by 20 % or more could bring about “Creative Destruction” and get the Greek economy out of death spiral. The Oresteia is untypical tragedy because Athena intervenes and the play ends on a happy note. Why shouldn’t the Greek economic tragedy have a happy ending?

Is the Left taking over Germany? Is Germany becoming more isolationist? Is the country returning to the 18th Century provincialism? According to Jacob Heilbrunn’s article in the National Interest, the answer is affirmative to all these questions. However, I find this beautifully written characterization of modern-day Germany puzzling. This perspective seems to be suggesting that Germany is almost about to become another Italy – except with better mass market car production. Let me point out some points about the beauty of Germany capitalism.

Free market supporting Free Democrats gained seats in the 2009 parliamentary elections. Center-right Christian democrats did much better than their former coalition partner Social Democratic Party. The results of last elections show a strong support the center-right political agenda despite of the financial crisis. The success of the extreme left party Die Linke stems from the weakness of Social Democrats and populism of Die Linke’s leaders such as Oscar Lafontaine (who retired in January).

Opinion polls suggest that more Germans see capitalism as the best possible system than Americans, Brits, Australians, Canadians and of course, French, Italians and Spanish do. The Economist (February 13) issue shows that less than 10 % of Germans agree that capitalism is fatally flawed and a different economic system is needed. Roughly 13 % of Americans and 42 % of French agree with this statement.

The recent Economist survey suggests that Germany has become more Anglo-Saxon in its economic policy reforms. In this context, Rammstein’s song “Amerika ist Wunderbar” should be seen as a sincere statement – not sarcastic one. The government has reformed some elements social welfare system and it looks in much better shape than other continental European countries. Germany has been much more successful than the US and UK in implementing conservative fiscal policy and is a strong supporter at European Central Bank of sound monetary policies.

As far as isolationism is concerned, German politicians have sent troops to Balkans and Afghanistan despite of wide-spread pacifism at home. They may be reluctant to commit more troops (they are already third largest contributor) to Afghanistan and making more straightforward contribution by lifting the limits for engagement. Similarly, German politicians may be reluctant to bailout Greece but it is not clear why this reluctance to help other countries in the middle of debt-crisis has to be seen as a sign of isolationism. If we factor in historical, constitutional and political economy factors for the limited military engagement and the reluctance for bailout, then it is hardly a sign of German isolationism.

Most importantly, Germany is more engaged with the world through international trade than almost any other country. Even if the country is no longer the largest exporter in the world (the place was recently taken by China), it is the second largest exporter. Germany has managed to bring down real wages which has boosted the competiveness. As many small and medium sized firms are becoming more and more involved in international markets, it is difficult to argue that the country is moving towards greater isolationism.

The success of export-driven model has led to another type of criticism that Germany is not increasing its consumer spending and investments. Higher consumer spending and investments would increase demand in Germany for imports. This would allow Germany to export more as markets in its partner countries would expand. This criticism is offered from a particular macroeconomic perspective and it may have merit in the world of stylized economic models. As a matter of political economy, it is difficult to see how politicians could pull it off in the country that relies on the principles of fiscal conservatism and social equality. Lowering taxes requires cuts in government budget which would decrease social spending. Tax cuts without spending cuts would increase budget deficit.

All of this is not to say that Germany does not have any problems – certainly there are many such as rigid educational system, high unemployment in some regions and among some groups, too generous welfare state and so on. However, there is certainly more hope for Germany’s future than some commentators suggest. Fiat lux!

Conventional wisdom suggests that the Internet enhances democracy. Estonian as well as other policy-makers keep following this wisdom by making investments into public initiatives aiming at engaging citizens online. The proof seems to be in the pudding. In the last four elections people have been able to submit their vote online and percentage of voters using this opportunity has increased constantly in Estonia. There is even a correlation between increased participation and votes submitted online in the last municipal elections. But we should not fall for the fallacy of electoralism – tendency to focus on elections while ignoring other political realities. Elections are necessary but certainly not sufficient prerequisites of democracy. Hence, we should look a bigger picture how the Internet affects democracy.

Matthew Hindman’s recent book The Myth of Digital Democracy (Princeton University Press 2008) is great help for policy-makers in understanding the interactions between the Internet and democracy. I just published a review of his book in the Journal of Politics (Volume 72, Issue 1, January 2010). The following discussion is based on this review. Hindman provides comprehensive and methodologically vigorous research supported by extensive and detailed data. The data is based on the United States but should be relevant for policy-makers in other parts of the world as well. The findings are compelling enough to be taken seriously by researchers with diverse specializations as well as policy-makers with different persuasions, as Hindman covers a wide array: online campaigning, blogging, link structure, traffic and search and other issues are tackled in the book.

Without much theorizing on his part, the author lets the data speak for itself. He demonstrates that the Internet has not increased political mobilization and has not significantly broadened political discourse. These findings certainly challenge conventional wisdom on the democratizing power of the Internet. For instance, media reports tend to characterize online politics as being dominated by young people and used by politicians as a means to engage new generations. Hindman points out that while 43 percent of all World Wide Web traffic is generated by eighteen to thirty-four year olds, they only account for 32 percent of visits to news sites and 22 percent of visits to political sites.

The significance of his contribution comes out best in the discussion on link structure, traffic and search of political websites. Hindman establishes how so-called Googlearchy (referring to “the rule of the most heavily linked” web sites) shapes the role of political websites. This makes the link structure of the Internet a fundamental element in understanding online political activity. In collaboration with Kostas Tsioutsiouliklis and Judy Johnson, Hindman used computer science techniques to explore millions of political web pages and found that “a small set of hypersuccessful sites receives most of the links”. Substantial overlap between search results of leading search engines such as Yahoo and Google contributes to the winners-take-all patterns of online politics. This keeps public attention highly centralized. While search engines may provide opportunities for finding new sources of information, they also make it easier to visit known web sites. Most importantly, political websites are visited by an insignificant percentage of all web users: just slightly more than 0.1 percent of overall web traffic.

Extensive data in the book provides plenty of opportunities for expanding on some unexplored issues. For instance, Hindman points out some evidence for supporting the view that political websites are essentially online political echo chambers. This means that people with set ideological beliefs will visit certain websites in order to confirm their opinions rather than to seek out alternative explanations. However, the findings are not conclusive. Many political websites send or receive only trivial amount of traffic across ideological lines. Such political polarization is not the case for at least twelve of top 50 political sites, as a significant amount of traffic flows over to websites presenting competing viewpoints. Nevertheless, Hindman’s The Myth of Digital Democracy profoundly challenges the conventional wisdom about the democratizing effect of the Internet. Policy-makers should ignore this book at their own peril.

Eurooplased arvasid lähtudes ajaloolistest andmetest kaua aega, et kõik luiged on valged. 1697. aastal Willem de Flamingh-i ekspeditsioon Austraalias avastas mustade luikede olemasolu. See sundis eurooplasi korrigeerima eeldusi luikede kohta. Nassim Taleb on oma raamatus The Black Swan kasutanud seda metafoorina, et näidata kuidas ebatõenäolistel sündmustel on suur mõju erinevates eluvaldkondades. See metafoor sobib ka hästi mõistmaks nii 2009. aastat kui ka tervet viimast kümnendit Eesti majanduses.

Muidugi Eesti kontekstis on musta luige tähendus otsene, mitte ainult metafoorne. Alles 2008. aasta suvel lammutasid kinnisvaraarendajad Kadriorus endise kohviku, mida kutsuti rahva seas nimega “Must Luik”. Need arendajad lubasid aasta jooksul kerkib “Musta Luige” asemele uus hoone. Lammutamisest nad kaugemale ei jõudnud. Sellest fiaskost hoidumiseks ei oleks isegi pidanud olema kursis Talebi Musta Luige teooriaga, vaid lihtsalt realistlikult hindama riske.

Kinnisvara arendajad, pankurid, majanduspoliitika teostajad ja paljud teised otsustajad on riske hinnanud tihtipeale roosad prillid ees ning ei ole suutnud teha vahe riskil (risk) ja uncertainty-il (seda saaks tõlkida kui ebakindlust/ebaselgust). Riikliku riskikapitali fondi loomine Arengufondi näol, millest kirjutas Jüri, on ka selle fenomeni üks näide. Standard majandusteadus ei ole siin olnud ka eriliseks abiks. Näiteks sel aastal USA tippprofessorite poolt avaldatud populaarne “Managerial Economics” õpik ei erista riski ja uncertainty-t. Igasugune otsustamine viiakse lihtsamas versioonis expected value ja keerulisemas versioonis expected utility arvutamise tasemele. Selleks, et neid arvestada tuleb hinnata erinevate tulemuste saavutamise tõenäosust. See eeldab, et uncertainty on sama, mis risk.

Ometi on majandusteaduses pikajaline traditsioon, mis rõhutab riski ja uncertainty erinevust. Selle mõistmiseks ei ole vaja olla tulihingeline Austria koolkonna toetaja. Lisaks Hayekile, Chicago Koolkonna looja Frank Knight kirjutas sellest ja see on oluline John Maynard Keynes-i teooriates. Tehnilised keinsistid on selle unustanud, aga fundamentaalsete keinsistide jaoks on uncertainty oluline kontseptsioon. Viimastel aastatel on Columbia ülikooli keinsist Nobeli majanduspreemia laureaat Edmund Phelps on sellest viimastel aastatel kirjutanud Financial Times-is ja Wall Street Journal-is.

Risk on sisuliselt teada teadmatu. Me saame arvutada välja olemasolevate andmete puhul tõenäosuse, et 21 aastane meest satub autoavariise, näeme musta luike ja muud sellist. Uncertainty on teadmata teadmatu. Me ei saa tõenäosust arvutada, kuna me lihtsalt ei tea, et selline sündmus juhtub. See ei ole osa meie mudelist. Eurooplaste mudelis polnud aastani 1697 eeldust, et luik saaks isegi must olla. Vaadates kuidas Eesti kinnisvaraarendajad, poliitikud ja teised tegid otsuseid viimasel kümnendil, siis praegune masu polnud ilmselgelt ka nendes mudelites. Samas see teadmata teadmatu on nüüd oluliselt mõjutamas meie kõigi elu.

Euroopa integratsiooniprojekt on elevant. Igasugu eksperdid katsuvad selle looma erinevaid kehaosasid ja proovivad selle abil luua tervikpilti. Samaaegselt koos nende katsetega elevant pidevalt kasvab ja muudab oma kuju. Pimedad eksperdid ei jõua jälgida neid pidevaid muutusi. Nii kirjeldas Euroopa Liidus toimuvat Donald Puchala ligi 40 aastat tagasi. Vaadates debatti Euroopa Liidu Lissaboni lepingu ja selle mõju kohta, siis on selge, et Puchala mõttetera kehtib tänase päeva kohta.

Me võime pikalt arutleda Lissaboni lepingu teemadel, aga selle olulisus ja ebaolisus oleneb meie arusaamast Euroopa Liidu olemuse kohta. Selle olemuse defineerimine on palju raskem kui tundub nendele, kes rääkivad riikide liidust, föderalismist ja muudest ilusatest stiliseeritud mõistetest. EL-i Komisjoni kauaaegne juht Jacques Delors on öelnud, et EL on UPO (unidentified political object). Sisuliselt ei sobi see kooslus ühegi lihtsa poliitilise kategooria alla. Ilmselgelt on EL rohkem kui regionaalne rahvusvaheline organisatsioon ja kui riikide liit. Samas pole ka mõtet rääkida EL-st kui superiigist või konföderatsioonist või föderatsioonist. Sellest ja isegi selle suunas liikumisest on EL kaugel.

Samas lähtutatakse EL-ist kirjutamisel tihtipeale nendest kategooriatest. Võrdlused mõne riigiga on eriti levinud. London School of Economics-i professor Simon Hix arvas, et presidendivalimiste tulemusel tundub EL olevat kui ülekaaluline Sveits. Economisti hinnangul EL-i presidendivalimised näitavad, et EL on suur Belgia. Siin on muidugi tegemist ajakirjanduse jaoks oluliste metafooride väljakäimisega. Samas sisulisemad analüüsid kasutavad EL-i uurimiseks mikroskoopi. See loob eelduse, et midagi öelda näiteks Lissaboni leppe teatud osade kohta, aga ei luba üldistada. Ent selle mikroskoobi kasutamise tulemuseks on tihtipeale ajakirjanduslikud sedöövrid stiilis “Lissaboni leping tõhustab Euroopa toimimist”.

Laiahaarelisem lähenemine tuleks siin kasuks. Esiteks, tuleks vaadata EL-i rohkem teleskoobiga mikroskoobi asemel. Ehk siis arvestada seda, millest Puchala kirjutas kaua aega tagasi. Teiseks, EL-i uurimisel tuleks vaadata riigikesksetest mudelitest väljaspoole. Oxfordi ülikooli politoloog Jan Zielonka väidab oma raamatus “Europe as Empire”, et Euroopa Liit on olemuselt kõige sarnasem keskaegsele impeeriumile (Respublica Christiana). Paljud riigikesksed kategooriad, mille alusel me mõtleme EL-I peale ei kehti selle puhul, kuna nad on tekkinud peale keskaega Vestfaali rahulepingu tulemusel. Keskaegne impeerium on selles kontekstis positiivsem nähtus kui uuemad impeeriumid nagu Briti impeerium ja erinev traditsioonilisest arusaamast impeeriumite kohta. Zielonka toob esile, et võimuallikad on EL-is nagu ka keskaegses Euroopas jagatud ja hajutatud. Jurisdiktsioonid on tihtipeale kattuvad ja ei välista üksteist.

Näiteks Shengeni lepinguga ei ole liitunud kõik EL-i liikmed, aga on liitunud EL-i mitte kuuluvad riigid. Samuti on vanadest riikidest eurotsoonist väljas Taani, Rootsi ja UK. Seda, et EL-i mõju on pigem heterogeenne kui homogeenne saab väita ka kui uurida erinevate EL-i direktiivide rakendamist liikmesriikides. Tihtipeale on variatsioon väga suur. Näiteks Telekomi acquis rakendamine varieerub riigiti palju. Kui iseseisev peaks olema selle sektori regulaator on erinevalt tõlgendatud liikmesriikide poolt. Seega ka Lissaboni leppe mõju saab olema palju mitmekülgsem kui esialgsed ühedimensioonilised arvamused on eeldanud. Selle leppe idee baseerub arusaamal, et selle aastani kehtinud toimimise raamistik oli ebaefektiivsem. Aga see ei pruugi olla nii. Hiljutised EL-i presidendi ja välispoliitika juhi valimised on selle hea näide, mis sisuliselt minimaliseerisid osaliselt Lissaboni lepele selle toetajate poolt antud esialgse mõttekuse.

Eesti keeles on ütlus, et nimi meest ei riku. Küll aga saab nimi rikkuda riigi majanduslikud ja poliitilised suhted teiste riikidega. Makedoonia nime ümber toimuv on selle kujukas näide. Sisuliselt on välistatud Makedoonia liitumine Euroopa Liidu ja NATOga seni kuni Makedoonia nimi on endiselt Makedoonia. Nimelt on Kreeka põhjaosas sama nimega provints ning Kreeka kasutab mõlemas organisatsioonis veto õigust, et blokeerida Makedoonia liitumine.

See kaklus nime ümber on kestnud juba ligi paarkümmend aastat. Mäletan, et juba 90-ndate alguses jagasid kreeklased erinevatel konverentsidel Euroopas pakse ajaloraamatuid pealkirjadega nagu “The Falsification of Macedonian History” leidmaks toetust oma seisukohale. Makedoonia iseseisvus 1991. aastal ning 1993. aastal sai ühendatud rahvaste organisatsiooni liikmeks “endise Jugoslaavia vabariigi Makedoonia” (the former Yugoslav Republic of Macedonia) nime all. Tegemist oli ajutise formuleeringuga, milles kasutamisest on enamik riike maailmas loobunud. EL-i ja NATO liikmeks kvalifitseerub Makedoonia paremini kui osad praegused liikmed ja kandidaatriigid. Samas on need organisatsioonid toonud välja kunstlikke põhjendusi liitumisprotsessiga viivitamiseks, kusjuures kõik teavad, et nimi on olnud liitumise peamiseks takistuseks. See on Makedoonias tekitanud küünilise hoiaku nii EL-i kui ka NATO suhtes.

Sisuliselt on nime teema muutunud tabuks. Hea näide sellest on nime temaatikat käsitleva dokumentaalfilmi “A Name is A Name” ümber toimuv. Selle aasta sügisel esilinastunud filmi rezisöör on islandlane Sigurjon Einarsson. Islandi suursaadik Washington DC-s saatis oktoobris välja kutsed filmi vaatamisele saatkonnas. Samas kaks nädalat enne filmi näitamist otsustati see ära jätta. Islandi ajalehe mbl.is andmetel otsustas Islandi välisministeerium ära jätta filmi näitamise suursaatkonnas kui nad said teada, et tegemist on filmiga Makedoonia nime kohta. Filmi näitamine tähendaks Islandi osalemist Makedoonia ja Kreeka vahelises vaidluses.

Kreeka ja Makedoonia vaheline nimevaidlus on üks probleem laiemast analoogsest teemade ringist, mida on raske lahti seletada mikroökonoomika ning sellel baseeruva ratsionaalse valiku koolkonna eelduste ja printsiipide alusel politoloogias. Ilmselgelt on nime küsimus suuresti sümboolne. Samuti osapooled on loonud oma positsiooni põhjenduseks narratiivid, millest kirjutas oma eelmises postituses Jüri. Need on osutunud oluliseks piiranguks nii kreeklastel kui ka makedoonlastel oma heaolu suurendamiseks. Isegi kui me eeldame piiratud ratsionaalsust, kus lisaks ressurssidele piirab agente ebaperfektne info, tehingukulud, formaalsed ja mitteformaalsed institutsioonid ning strateegiline interaktsioon, on ratsionalistlik seletus ebapiisav. Harvardi professor Peter Hall tõi hiljutisel arutelul interaktsiooni identideedi ja ratsioonaalsuse vahel esile kui ühe teemaderingi, mida sotsiaalteadus ei oska lahti seletada.

Kui eeldaksime, et Kreeka ja Makedoonia mängivad vangi dilemmat, siis on ebaselge, miks nad korduvalt sama mängu mängides jõuavad taas mitteoptimaalsele tulemusele. Miks nad ei õpi eelnevast kogemusest? Samuti on enamik empiirilisi uuringuid, mis vaatavad institutsioonide rolli ratsionaalsuse piiramisel suhteliselt pinnapealsed. Need keskenduvad peamiselt formaalsetele institutsioonidele nagu seadusandlus, mille mõju on kergem mõõta kui mitteformaalsete instutsioonide puhul nagu sotsiaalsed normid. Isegi kui viimast mõõdetakse, siis tehakse seda pealiskaudselt ja metodoologiliselt mitte kõige usadlusväärsemate arvamusküsitluste kaudu.

Samas Makedoonia ja Kreeka vaidluse puhul on tegemist on kultuurilise identideedi domineerimisega nii fundamentaalse kui ka strateegilise ratsionaalsuse üle. Makedoonlastele oleks hea ühineda EL-i ja NATOga ruttu. Kreeklaste huvides on stabiilsed Balkani riigid ning vaidlus nime üle surub teiste Kreeka huvide kaitsmise tahaplaanile. Ent see kõik jääb tahaplaanile, kuna kaalul ei ole miski muu kui Aleksander Suure pärand.

Valimistel hääletamine ei ole ratsionaalne, kuna üks hääl ei muuda tulemust. Samas selle hääle andmisega kaasnevad kulud – info kogumine, otsustamine ja hääle andmine võtab aega. Lähtuvalt individuaalsest omakasust on tegemist protsessiga, kus indiviid kannab kulusid ning otsest kasu ei ole. Seega on mõtekas olla tasuta kaasasõitja ning mitte osaleda valimistel. Selline on siis lühidalt public choice koolkonna mõtleja Mancur Olsoni argument, mis puudutab hääletamist.

See muidugi ei tähenda, et hääletamine oleks alati Olsoni arvates ebaratsionaalne tegevus. Osalemise ratsionaalsus sõltub grupi suurusest ja muudest tingimustest. Näiteks filmi Kariibi mere piraadid kolmandas osas toimunud piraatide kuninga valimistel oli hääletamine avalik ning iga grupeeringu liider valis iseenda. Seega oli viimasena hääletanud Kapten Sparrow poolt ratsionaalne valida Elizabeth Swann, kuna tema hääl oli otsustav kuninga määramisel.

Samas Olsoni argumendi baasil on raske lahti seletada seda, et miks viimastel kohalikel valimistel Eestis osales 60 protsenti valijatest. Miks tihtipeale osaleb valimistel rohkem kui 50 protsenti valijatest? Kas siis rohkem kui pool valijatest on ebaratsionaalsed? Public Choice seisneb sisuliselt mikroökonoomika eelduste ja printsiipide ülekandmisel poliitilise protsessi analüüsi. Teoreetiline arusaam, mis tegelikkuses ei leia toetust, ei ole majandusteaduses eriti kasulik.

Hilisemad public choice koolkonna teadurid on leidnud, et valimistel osalemine on ikkagi ratsionaalne. Nimelt saab valimistel osalemine suurendada indiviidide heaolu. See ei pruugi olla materiaalne. Inimesed suurendavad heaolu lihtsalt kui teavad, et nad on oma kodanikukohuse täitnud. Nende reputatsioon võib kaaskodanike silmis tõusta. Eriti kui nad suhtlevad pidevalt inimestega, kes peavad valimistel osalemist oluliseks. Samuti kui valijad kuuluvad huvigruppi, kellel on valimistel palju mängus, siis see grupp saab motiveerida invidiide vältimaks tasuta kaasasõitmist.

Otseselt uusinstitutsionaalse koolkonnaga, kellest olen varem kirjutanud, on seotud public choice arusaam, et valimistel osalemine sõltub tehingukuludest. Kui valimistel osalemine on tehtud lihtsaks, siis hääle andmise kulu langeb, mis saab samuti luua lisamotivatsiooni osalemiseks. Seda argumenti näib toetavat e-hääletamine viimastel kohalikel valimistel, kus ligi 20 protsenti häältest anti internetis. Siikohal tuleb muidugi mainida, et see võib olla vastuolus reputatsiooni loomisega, kuna teised ei näe, kas valija osales või mitte.

Samuti isegi kui osalemise kulud on madalad, siis pole mõtet ju valida kui selle tulemuslikkusesse pole usku. Veenvaim argument sellelt koolkonnalt ongi ebaperfektse informatsiooni ja teadmistega seonduv. Nimelt valijad ei tea, et valimistel osalemine on ebaratsionaalne ning usuvad, et nende valik loeb. Maast-madalast on neile räägitud, et valimistel tuleb osaleda. Või, et kui kõik mõtleks, et valida pole vaja, siis tuleks katastroof. Brian Caplan on demonstreerinud raamatus “The Myth of Rational Voters” kui ebaperfektsed teadmised on USA valijatel kui nad otsustavad, keda ja millist poliitikat toetada. Kaplani hinnangul on valijad ebaratsionaalsed, kuna nad teevad otsuseid, mis kahjustavad nende endi heaolu.Nii, et ebaperfektsed teadmised viivad inimesed valima ning seal tegema otsuseid nende piiratud teadmiste baasil, mis pole neile kasulikud.

Samas ei ole selline käitumine ebaratsionaalne, vaid ratsionaalne. Poliitilises protsessis on enamikel valijatel kasulik olla “ratsionaalselt rumal”. Olla kursis detailideni erinevate valimisplatvormidega on kulukas. Kasu sellest on minimaalne. Samuti on raske ette prognoosida, mis poliitikat konkreetne kandidaat tegelikult ajama hakkab. Nagu lausus keskerakondlane Mailis Reps 28. oktoobri Aktuaalses Kaameras “valimised on läbi ja nüüd räägime asju õigete nimedega”.

Sama pole vaja eeldada standard majandusteaduses tuntud perfektset ratsionaalsust, kuna sellist asja pole olemas. Ratsionaalsus on alati piiratud ning oleneb kontekstist. Iniviididel on alati ebaperfektne informatsioon, neid piiravad tehingukulud, mis olenevad sotsiaalsetest normidest ja seadusandlusest ning nende valikud olenevad nende eelnevatest valikutest. Kui me arvestame neid tegureid, siis nii valijate osalemine hääletamisel kui ka tehtud valikud kandidaatide osas on ratsionaalsed.

Uudised ja kommentaarid Eesti ajakirjanduses sel aastal Nobeli majanduspreemia võitnud Elinor Ostromi teooriate kohta tekitavad vale mulje, et riiklik omand oleks parem kui eraomand. Oma klassikalises teoses “Governing the Commons: The Evolution of Institutions for Collective Action” (Cambridge University Press 1990) Indiana ülikooli politoloog Ostrom leiab, et kogukonnad suudavad teatud tingimustel hoolitseda efektiivselt loodusressursside eest kui nad saavad seda ise valitseda.

Riiklik sekkumine selliste ressursside valitsemisse ning nende erastamine ei vii nende säästlikuma kasutamiseni. Kogukonna sisesed evolutsiooniliselt kujunenud sotsiaalsed normid, mitte riigi poolne regulatsioon, aitavad kasutada olemasolevaid ressursse optimaalselt. Näiteks kogukond karistab neid liikmeid, kes püüavad nende ühisest järvest rohkem kala kui lubatud. Seega on tegemist tegemist alternatiivse variandiga teatud liiki ressursside haldamisel, millel on eelised nii eraomandi kui ka riikliku omandi ees.

Olen koos Charlie Schweik-iga (kelle doktoriväitekirja juhendaja oli Ostrom Indiana ülikoolis) kasutanud Ostromi teooriaid open source tarkvara projektide edu hindamisel. Sisuliselt on open source tarkvara puhul tegemist avaliku kauba loomisega, kus tarkvara arendajate kogukonna sotsiaalsed normid aitavad lahendada ühistegevuse dilemmasid. Selline tarkvara arendus- ja jaotusprotsess on erinev näiteks Microsofti poolt kasutavast mudelist, kus intellektuaalset omandit kiivalt kaitstakse. Samas ei saa väita, et üks nendest tarkvara arendamise ja jaotamise mudelitest oleks parem kui teine – mõlema puhul on nii oma vead kui ka head. Samuti Ostromi teooriad ei pruugi kehti kaupade puhul, kus tasuta kasutamist on kerge piirata ja kohtades, kus kohalikku isevalitsemise traditsiooni ei ole kujunenud.

Nii Ostrom kui ka selle aasta Nobeli preemia kaaslaureaat Oliver Williamson Kalifornia ülikoolist Berkley-st esindavad nagu ka mu eelmises postituses käsitletud Douglass C. North uusinstitutsionaalset traditsiooni majandus- ja sotsiaalteadustes. Nende panus on märkimisväärne, kuna nende teadustegevus väljub traditsioonilise majandusteaduse piiridest ning on tihedalt seotud nii politoloogia kui ka õigusteadusega. Economist on sel teemal pikemalt kirjutanud. See erinevus tuleb eriti hästi välja metodoloogias, millest kirjutab Paul Romer. Erinevalt paljudest majandusteadlastest, kes oma kontorist ei lahku, teeb Ostrom field research-i vaadeldes kohapeal uurimisobjektiks olevate kogukondade tegevust.

Leidsin juhuslikult raamatupoest Nobeli majanduspreemia laureaadi Douglass C. North-i teose “Institutsioonid, institutsiooniline muutus ja majandusedu” (Fontes 2004). Hinnaks oli vaid 25 krooni endise 224 krooni asemel. Kui selline allahindlus on korrektne signaal, siis nõudlus North-i tööde järgi on Eestis kaunis kesine. Samas oleks kasulik Northi raamatutega tutvuda mitte ainult majandusteadlastel, vaid ka enamikel sotsiaalteadlastel, majanduspoliitika kujundajatel ja paljudel teistel.

Kui Jüri postitus on majanduskasvu piiride kohta kauges tulevikus, siis North aitab meil mõista kui piiratud on olnud majanduskasv minevikus. Tema raamatus “Understanding the Process of Economic Change” (Princeton 2005) on tabel, mis näitab, et keskmise arenguriigi SKT elaniku kohta oli 1000 aastat tagasi natuke suurem kui SKT elaniku kohta keskmises arenenud riigis. Arenenud riigi keskmine oli 405 dollarit (1990. aasta dollarites). Samas arenguriigi keskmine oli 440 dollarit elaniku kohta. Alles 1820. aastal oli SKT arenenud riikides vaid kaks korda suurem kui arenguriikides. Keskmise arenenud riigi SKT oli elaniku kohta 1,130 dollarit. Keskmise arenguriigil oli see 573 dollarit. Tänapäeval on see vahe 7 kordne. 1998. aasta andmetel oli SKT elaniku kohta keskmises arenenud riigis 21, 470 dollarit. Samas keskmises arenguriigis oli see 3,102 dollarit.

Viimase 1000 aasta jooksul on vaid viimast 250 aastat iseloomustanud regulaarne majanduskasv. Nii arenenud kui ka arenguriigid on saanud rikkamaks absoluutses mõttes. Suhteliselt on vahe keskmise SKT puhul muidugi oluliselt suurenenud võrreldes ajaga kui need riigid olid võrdselt vaesed. Essees “Economic Performance Through Time” kirjutab North, et kui paigutada terve inimtsivilisatsiooni ajalugu 24 tunnilise kella peale, siis vaid viimased 35 minutit on tegemist ajaga, mil inimkond koges regulaarset majanduskasvu. Samuti 200 aastal sellest 250-nest piirdus majanduskasv peamiselt Euroopa maade ja endiste Briti kolooniatega.

Me oleme harjunud pidama majanduskasvu – isegi mitte iga kasvuprotsenti, vaid kiiret kasvu – paratamatuseks ning eeldame, et langusele järgneb tõus. North aitab meil mõista kui piiratud selline arusaam on vaadeldes tervet inimajalugu. Regulaarse majanduskasvu puhul on tegemist pigem erakordse, mitte regulaarse nähtusega. Samuti on lihtne sattuda olukorda, kus seda kasvu enam ei ole või pole nii palju kui me arvaksime, et peaks olema.