• Uncle Sam has worse woes than Greece – Laurence Kotlikoff võrdleb USA ja Kreeka riigivõlgasid ning leiab, et USA olukord on märksa problemaatilisem kui enamus arvata soovib.

• Dollari tõus ja langus reservvaluutana – Risto Sverdlik kirjutab E24 jaoks dollari rollist reservvaluutan ning kuidas kullaga tagatud valuutast saia aegamööda paber, mida tagab eelkõige usk.

• The Nonviolent Black Market in Information – Manuel Lora ja Daniel Coleman kirjutavad Mises Instituudi blogis informatsiooni mustast turust ehk digitaalsest piraatlusest ning selle vägivallatusest. Delfi Fortes ilmus ka artikli eestikeelne tõlge Miks informatsiooni mustal turul verd ei valata.

• Britain Plans to Decentralize Health Care – New York Times vahendab inglaste kavatsusi enda tsentraliseeritud tervishoiusüsteemi detsentraliseerida, sõna saavad nii pooldajad kui vastased. Detsentraliseerimise võimalustest Eestis võib lugeda siit (pdf).

• Top Secret America – Washinton Post’i põhjalik uurimus (mitte ainult artikkel) USA lugematute luure- ja vastuluureagentuuride tegevusest ning eelarvetest samas kui kellelgi pole selget ülevaade sellest, mida keegi neist täpselt teeb.

• ‘Peak Oil’ Is a Waste of Energy – Michale Lynch kirjutas New York Times’i arvamusloos eelmisel suvel, miks tema hinnangul on jutud naftaajastu peatsest lõpust liialdatud ning selgitab, miks ta nii arvab.

• Law Remakes U.S. Financial Landscape – Wall Street Journal annab hea ülevaate finantsreformidest USA ja palub anda reformipaketile hinnang 12 eksperdil, kellest enamus leiab, et tegu on parimal juhul puuduliku reformiga.

Naftaajastu lõpu üle spekuleerimine on kestnud aastakümneid, kuid suuremad kõikumised hindades koos loodust laastavate õnnetustega tõstavad pidevalt ent vaikselt käiva diskussiooni sageli ajalehtede esikülgedele, kus mõned olulised nüansid kipuvad kaduma minema.

Üks peamistest kaduma minevatest nüanssidest on naftatootmise tipu saabumine (n.n. peak oil), mille järel tõusevad kütusehinnad enamuse jaoks shokeeriva kiirusega, millele järgnevad kiiresti muud probleemid, mis võivad olukorra teha katastroofiliseks. Ühtlasi ei peeta sageli paljuks lisada, et turumajandus energiakriisi ära hoia.

Mõned aastad tagasi kirjutas James Hamilton postituse “How to talk to an economist about peak oil”, kus üritas vähendada lõhet arusaamades, mis on naftaajastu tipu tagajärgede üle arutlemisel tekkinud teiste seas majandusteadlaste, geoloogide ja keskkonnaaktivistide vahel. Terminoloogilised nüansid, eeldused ja paradigmad on erinevatel gruppidel erinevad, mis tekitab ka segadust vastastikusel suhtlemisel. Diskussioon muutub taolises segaduses aga emotsionaalsemaks ning arutelud kipuvad taanduma inimestele isikuomadustele mitte argumentidele.

Majandusteadlaste seisukohtade illustreerimiseks toob Hamilton näiteks olukorra, kus naftahind tõuseb kahe aasta pärast enam kui kolm kord (60 USD’lt 200 USD’le) ja küsib, kui nafta on kahe aasta pärast enam kui kolm kord kallim, siis miks peaks kasumist huvitatud ettevõtja müüma nafta täna kolm korda odavamalt kui ta on veendunud, et paar aastat ootamist võimaldab tal naftat oluliselt kallimalt müüa:

If oil producers did respond to these very strong incentives by holding back oil from today’s market, the effect would be to drive today’s price up. This profit-seeking wouldn’t drive the price all the way up to $200, because you have significant interest, storage, and idle capacity expenses from trying to wait around a couple of years before getting your profit. An economist would expect the end result of this profit-seeking to be that the price today is lower than what it will be in two years by an amount that reflects these interest and other expenses, but certainly far less than the difference between $60 and $200 a barrel.

Hamilton ei häbene tunnistamast, et tegu on lihtsustatud ja ekstreemse näitega, kuid märksa realistlikumad detailid ei muuda inimesi vähem enesekasupüüdlikeks. Vaba turumajanduse tingimustes on naftahindadesse integreeritud kõigi turul tegutsejate informatsioon. Tänane hind on ühtlasi parima suunanäitaja homsele hinnale. Kui inimestel on oma raha mängus, siis on neil alati ainuüksi enesekasupüüdlikel põhjustel oluline olla võimalikult hästi informeeritud muutustest, mis võivad hinda üles või alla lükata.

Naftaajastu lõpp ei tule kiiresti ja katastroofiliselt vaid järkjärguliselt, paljude jaoks lausa märkamatult. Naftat kasutatakse mitmetes erinevates valdkondades ja mitmetel erinevatel eesmärkidel miljardite erinevate inimeste poolt, kelle tundlikkus nafta hinna suhtes sunnib neid, kas naftat vähem tarbima või leidma alternatiive. Mitmed alternatiivid on juba täna olemas, kuid naftaga on sarnaste eesmärkide saavutamine tänaste hindade juures sageli odavam.  Kui alternatiiv muutub mõnes valdkonnas aga odavamaks, siis loobutakse nafta kasutamisest, mis omakorda vabastab mingi koguse tarbimisest, mis omakorda stabiliseerib hindasid.

Kõrgemate naftahindade juures muutub kasumlikumaks nafta tootmine keerulisemate ning kulukamate tehnoloogiliste lahendustega alustades kilomeetrite sügavuselt merepõhjast puurimisega ja lõpetades tõrvliivadest nafta eraldamisega. Mida kõrgem on nafta hind, seda suuremaks muutuvad tänu kasumliku kogumise võimalusele potentsiaalsed naftavarud ja seda mõjuvamaks (eelkõige rahaliselt) kujunevad ajendid uusi tehnoloogiaid välja töötada, mis võimaldavad omakorda kas kokkuhoidu või ligipääsu uutele varudele.

Nii nagu James Hamiltonil tekib ka minul järjekordsest katastroofilisest naftaajastu lõppu kuulutavat artiklit lugedes, et kui varsti on nafta sedavõrd väärtuslik, siis miks keegi rikkaks ei taha saada:

How could it be that there are billions and billions of easy dollars to be made, and nobody can be bothered to collect them? Unless you have a clear answer for that question, an economist at that point is going to ask whether you’re sure that you’ve got all the facts straight, that oil really is going to sell for $200 a barrel in just two years.

Kui midagi suudab naftaajastu lõpu saabumist leevendada ja üleminekut alternatiividel soodustada, siis on see just efektiivselt toimivad turud, mis suudavad läbi hindades sisalduva informatsiooni suunata enesekasupüüdlike indiviidide valikuid.

Samal teemal:

• The Future of Global Oil Supply: Understanding the Building Blocks (2009)
• 5 põhjust, miks naftahind lähi-aastatel langeb (2008)
• Nafta hinnast ja nafta ammendumisest – paanikata (2005)

Anarhism seostub enamusel inimestest vägivaldse segadusega, mida on põhjust vältida pea igal võimalusel. Isegi autoritaarse diktatuuri kehtestamine tundub olevat eelistatum anarhistlikust ühiskonnakorraldusest, kus tsentraliseeritud institutsioonid roll on minimaalne või olematu samas kui enamus otsuseid tehakse individuaalselt vabatahtlike kokkulepete raames. Vähemalt teoorias.

Bryan Caplan, kelle kirjutatu on varsemalt Cui Bono blogis mainimst leidnud, on tundnud mõnevõrra sügavamat huvi ka anarhismi vastu. Tema tõenäoliselt üheks olulisemaks panuseks on analüüs anarhismi praktiliselt rakendamisest Hispaanias 1930ndatel The Anarcho-Statists of Spain: An Historical, Economic, and Philosophical Analysis of Spanish Anarchism.

Tegu on pika ja põhjaliku analüüsiga “anarhismi” rakendamisest nii linnades kui maapiirkondades. Caplan üritab läbi vaadata idealistlikust retoorikast ja toetuda enda analüüsis pigem anarhistide tegudele, mis väljenduvad eelkõige institutsionaalsete muudatuste ja nende mõju välja toomises, anarhistlikest põhimõtetest lähtuvate reformide tagajärgedel ja piirangutel, mida anarhistid olid keskvõimu abil kehtestatud korra kindlustamiseks sunnitud rakendama.

Caplani ülevaade on mitmekülgne ja juhib muu hulgas tähelepanu anarhistlike rühmituste kiirele eemaldumisele enda esialgsetest põhimõtetest pärast üle võetud võimu nautimist ja ajenditel, mida väidetavalt anarhistlikud reformid lõid nii töötajatele kui ettevõtjatele linnades ja põllumajanduses maapiirkonnas. Caplani peamiseks Hispaania anarhistliku perioodi järelduseks on, et teadmata, millised on sinu tegude tagajärjed, on keeruline midagi head teha:

The Spanish Anarchists demanded the abolition of all government in the name of human freedom; but once they had the power to do so, they both participated in and established governments which were no less oppressive than any other. The proximate cause, I have argued, was that their underlying theories of freedom, capitalism, and socialism were uniformly in error. There was however a deeper cause: The Spanish Anarchists theorized emotionally and dogmatically, insofar as they theorized at all. For the most part, they accepted their confused theories as obvious, and instead focused their attention on “action.”

What the Spanish Anarchists failed to realize is that clear, rigorous thinking is the most important form of “action” that any critic of the status quo can perform. It does no good to seize the initiative and try to change the world unless you can reasonably expect your changes to be genuine improvements. History is filled with examples of deluded zealots who marched forth to save the world, defeated their enemies, and proceeded to make the world even worse. The example of the Russian Communists should have been omnipresent in the Spanish Anarchists’ minds; or they might have looked back to Spain’s conquest of Latin America; or to any number of other examples. Historians usually label such conquerors “misguided idealists,” but it would be far more accurate to label them “willfully self-deluded murderers”: “murderers” because they killed many innocent people; “self-deluded” because they were convinced they had the truth in spite of the limited time and effort they put into thinking about fundamental philosophical and political issues; “willfully” because they did not choose to devote the necessary time and effort to informing themselves about such fundamental issues.

Viimaste aastakümnete jooksul on anarhismi uurimisele ja teoreetilisele käsitlemisele oluliselt rohkem tähelepanu pöörama hakatud. Tõenäoliselt on üheks taolise suundumuse põhjuseks näiliselt kaootiline ja anarhiline tegevus internetiavarustes, mida kellelgi süstemaatiliselt kontrollida on keeruline.

Loetud päevad tagasi tekkis anarhistliku ühiskonna korralduse sügavamast käsitlemisest huvitatud majandusteadlastele uus ressurss Analytical Anarchsim lehekülje näol, mida autorid kirjeldavad järgmiselt:

Why anarchy? Research in anarchism has a fundamental theoretical importance for understanding the mystery of cooperation among strangers, which forms the basis of modern social order. Understanding anarchy also has a critical practical importance for transition economies, Third World development, and post-war reconstruction. Economic analysis of these problems cannot assume a functioning state.

Esialgu on leheküljel materjali veel üpris vähe, kuid kõige väärtuslikum on peaaegu 200 sissekandega kirjanduse loetelu, mis on autorite poolt tehtud hõlpsasti otsitavaks ja viidatud artiklid/teosed ka leitavaks. Väärib sirvimist.

Eelmisel suvel ilmus Will Wilkinsonilt esseeline uurimus Thinking Clearly about Economic Inequality, kus autor analüüsis sissetulekute ebavõrdust kui kontseptsiooni, sissetulekute ebavõrdsuse kasvu fenomeni USA’s viimaste aastakümnete jooksul ja hüpoteesi, mille kohaselt viib sissetulekute ebavõrdsus poliitilise võimu koondumiseni sarnase ühtsete huvidega rikka eliidi kätte.

Wilkinsoni essee on põhjalik ja sisaldab hulgaliselt viiteid teadusartiklitele ja monograafiatele, mis annab ka tema üldisemale järeldusele rohkem kaalu. Nimelt jõuab Wilkinson tõdemuseni, et sissetulekute ebavõrdus on ülepaisutatud probleem, millele pööratakse õigustamatult palju tähelepanu ja seda sageli tõeliste probleemide arvelt. Ühtlasi selgub esseest kui ebaadekvaatne näitaja on sissetulekute ebavõrdsus (enamasti Gini koefitsendi/indeksi näol) mingi poliitika õigustamiseks.

Essee sisaldab ka hulgaliselt tähelepanekuid, mis väärivad eraldi välja toomist:

• sissetulekute ebavõrdsus on märksa vähem oluline kui tarbimise ebavõrdsus, sest lõppude lõpuks ei suurenda raha inimeste heaolu vaid hoopis see, mida selle raha eest saab – materiaalne heaolu on oluline mitte number pangaarvel.
• majanduslik ebavõrdsus, mida eelkõige sissetulekutega võrdsustatakse, ei võta arvesse, et odavama kauba kvaliteet on võrreldes kallima kaubaga kiiremini paranenud ja teiseks, kallima kauba hind kasvab sageli kiiremini kiiremini kui odavama kauba hind, mis aga vähendab ebavõrdust odavamaid kaupu tarbiva grupiga.
• n.n. õnnelikkuse uurijad on leidnud, et inimestelt nende õnnelikkuse või rahulolu kohta küsides selgub, et ebavõrdsuse tase on viimaste aastakümnete jooksul pigem kahanenud kui kasvanud, sest madalama sissetulekuga inimeste võimalused on oluliselt rohkem laienenud kui superrikaste omad.
• sissetulekute ebavõrdsus üksinda, ilma teiste näitajateta, ei ütle praktiliselt mitte kui midagi vaadeldava ühiskonna õigluse kohta, sest väike Gini koefitsent võib olla märk nii ulatuslikust ümberjaotamisest või vaesemale elanikkonnale suunatud meetmete toimimisest kui ka rikkust loovate või ettevõtluse toetamiseks vajalike ajendite hävitamisest.
• sissetulekute jaotuse ebavõrdsus ei tähenda veel seda, et tegu oleks probleemiga, mida peab läbi sissetulekute ümberjagamise korrigeerima, sest tegu võib olla täiesti õiglase majandustegevuse tulemusega, kus kõrgema sissetulekuga inimesed võivad leida, et neid karistatakse selle eest, et nad on tootlikumad, ettevõtlikumad ja teinud (sageli valusaid) valikuid kõrgem sissetuleku nimel.
• väide, et sissetulekute ebavõrdsus viib poliitilise võimu koondumiseni, ei vasta vähemalt USA praktikas tõele. Meelis viitas mõni aeg tagasi Bryan Caplani raamatule Myth of the Rational Voter, mille üheks läbivaks argumendiks on, et inimesed ei hääleta niivõrd lähtuvalt enda majanduslikest huvidest kui maailmavaatelistest eelistustest isegi kui need eelistused osutuvad neile endile majanduslikult kahjulikuks.
• kui meid huvitab võimalikult paljude inimeste heaolu, siis tuleks panustada mitte sissetulekute ebavõrdsuse fetisheerimisele ja ümberjagamisele vaid vaesuse põhjustele – mis takistavad inimestel omandamast haridust või leidmast tööd, kas nad on kuskilt tahtlikult tõrjutud jne.

Wilkinson ei jäta tähelepanuta ka tõsiasja, et sissetulekute ebavõrdsus on pigem retooriline tupik, mis rajaneb mitmetele metafooridele, mis ühiskonna kirjeldamiseks ei sobi ning toob välja ühe vägagi tabava tsitaadid David Schmidtz’ilt:

In a race, equal opportunity matters. In a race, people need to start on an equal footing. Why? Because a race’s purpose is to measure relative performance. Measuring relative performance, though, is not a society’s purpose. We form societies with the Joneses so that we may do well, period, not so that we may do well relative to the Joneses. To do well, period, people need a good footing, not an equal footing. No one needs to win, so no one needs a fair chance to win. No one needs to keep up with the Joneses, so no one needs a fair chance to keep up with the Joneses. No one needs to put the Joneses in their place or to stop them from pulling ahead. The Joneses are neighbors, not competitors.

Wilkinson’i essee andis alust ka eelmise oktoobri Cato Unbound numbrile Inequality: Facts and Values, kus Wilkinson võtab enda pikema kirjutise lühemalt kokku ja millele reageerivad nii sissetulekute ebavõrdsust oluliseks kui suhteliselt ebaoluliseks pidavad inimesed. Järgnev diskussioon võimaldab aga huvilistele sukelduda küsimuse nüanssidesse.

Lõpetuseks tooks aga eraldi välja eelmise aasta novembris ilmunud  Scott Winship’i postituse, kus tuleb üksikasjalikumalt juttu Thomas Piketty ja Emmanuel Saez’i 2004. aasta uurimusest Income inequality in the United States, 1913-2002 (pdf).

Winship toob enda üksikasjalikus postituses välja kui suurt mõju võivad muudatused maksupoliitikas avaldada inimeste poolt deklareeritud sissetulekutele ja seeläbi ebavõrdsuse statistikale. Winship korrigeerib ka Piketty ja Saez’i tulemusi ja leiab muu hulgas, et (1) kõige rikkamate sissetulekud ei kasvanud sugugi nii kiiresti kui väidetud, (2) aktsiaturgudel toimuv mõjutab oluliselt rikkaimate sissetulekuid, (3) enamus sissetulekute ebavõrdsusest tuleneb sellest, et superrikkad said rikkamaks mitte vaesed ei jäänud vaesemaks.

Sissetulekute ebavõrdsus on teema, kus ühest numbrist (Gini koefitsent) üritatakse välja pigistada järeldusi, milleks nad tegelikult alust ei anna. Kui ei midagi muud, siis tasub ainult sissetulekute ebavõrdsusele rõhuvatesse sõnavõttudesse suhtuda skeptiliselt ning tunda huvi, kas äkki on tegu hoopis kellegi kitsamate poliitiliste huvidega.

Ligipääs internetile võimaldab osa saada diskussioonidest ja väitlustest, mis jääks muidu eestlaste jaoks väga kaugeks. Parimal juhul saaks mingi ettekujutuse toimuvast läbi akadeemilise kirjanduse, kuid sageli pole ka need võimalused Eestis kõige paremad. Natuke laiemale lugejaskonnale suunatud ajakirjad, mille lehekülgedel käib vähemalt USA tõsisem majanduspoliitiline diskussioon, ei jõua aga sageli isegi Euroopa suurematesse linnadesse muud moodi kui eritellimusega.

Õnneks on meil siiski internet, mis tänu artiklite avaldamisele veebis ja kommentaaridele blogides võimaldab osa saada majanduspoliitilistest debattidest, mis on küll arusaadavalt USA-kesksed, kuid annavad sellele vaatamata hea ettekujutuse sellest, milliseid argumente ja retoorikat kasutavad erineva maailmavaatega inimesed enda seisukohtade selgitamiseks ja lugejate veenmiseks.

Ilmselgelt ei too klassifikatsioon “parempoolne” ja “vasakpoolne” liigset selgust taolise debati kajastamisesse, kuid vähemalt võimaldab natuke paremini orienteeruda osalejate poliitilistes eelistustes.

Viimase aja üks laiapõhjalisemaid diskussioone sai alguse Jim Manzi artiklist Keeping America’s Edge, kus autor üritab leida kuldset keskteed tormilise innovatsiooni ja stabiliseeriva sotsiaalse sidususe vahel. Artikkel on pikk ja sisaldab hulgaliselt huvitavaid tähelepanekuid ja isegi soovitusi, kuid miskipärast haakus artikli kommenteerijatega kõige paremini üks lõik:

From 1980 through today, America’s share of global output has been constant at about 21%. Europe’s share, meanwhile, has been collapsing in the face of global competition — going from a little less than 40% of global production in the 1970s to about 25% today. Opting for social democracy instead of innovative capitalism, Europe has ceded this share to China (predominantly), India, and the rest of the developing world.

New York Times’i üks parempoolsemaid kolumnist Ross Douthat tõstis enda kolumnis sama lõiku esile kui head näidet sellest, millest USA peaks hoiduma, mis aga andis hoogu vasakpoolsema maailmavaatega kommenteerijatele. Jonathan Chait leidis, et Manzi väited sotsiaaldemokraatlikuma ühiskonna korralduse tagasihoidlikumast majanduskasvust ei vasta päris tõele ning järeldas, et Manzi artikkel näib isegi õigustavat sotsiaaldemokraatlikumat ühiskonna korraldust. Manzi ise nii ei arvanud ja täpsustas enda seisukohta nagu ka enda lähenemise loogikat kahes täiendavas postituses (1 ja 2), kus vastas ka The Economisti blogis Democracy in America tekkinud küsimustele.

Vasakpoolne raskekahurivägi Paul Krugmani isikus ei vaikinud kaua. Krugman alustas tagasihoidliku blogipostitusega, mille lõpust kasvas välja kolumn New York Times’i jaoks, kus Nobeli memoriaalpreemia laureaat selgitab lugejatele, kuidas parempoolsed liiga kergekäeliselt Euroopa majanduslikust edust üle libisevad ega suuda märgata ilmselget:

Actually, Europe’s economic success should be obvious even without statistics. For those Americans who have visited Paris: did it look poor and backward? What about Frankfurt or London? You should always bear in mind that when the question is which to believe — official economic statistics or your own lying eyes — the eyes have it.

Krugman’i kolumn ärgitas mõnevõrra parempoolsete vaadetega majandusteadlasi reageerima. Greg Mankiw tõi lühikeses postituses välja SKT inimese kohta, mis korrigeeritud ostujõuga (edaspidi: PPP) ja Mark Perry tõi enda postituses välja tabeli, kus on näidatud SKT inimese kohta (PPP) Euroopa riikides ja USA osariikides.

Tyler Cowen, keda üldiselt liigitatakse parempoolsete sekka, proovis lausa kahes (1 ja 2) postituses tähelepanu juhtida sellele, mis on kummagi leeri tugevused ja nõrkused, millele tasub tähelepanu pöörata ja millega arvestada. Cowen on enda postituses küll äärmiselt tasakaalukas, kuid viitas siiski mõned päevad hiljem Tino Sanandaji “poleemilisele” postitusele Krugman deceives Yglesias:

The pattern during the last 100 years has been for countries with functioning economies to grow faster the lower they start. If Yglesias was an trained economist he would know all this. Conditional Convergence is one of the most robust relations in growth theory. Krugman knows this, but Krugman is a liar, he just wants to maximize his ideological argument at any given point, deceiving his readers if he has to.

Postitus on hiljem täienenud ja sisaldab ka diskussiooni sellest, kust kogu debatt alguse sai ja mida keegi tõestada üritab. Ühtlasi võib sealt leida hulgaliselt graafikuid ja üpris intuitiivset selgitust konvergentsist majandusteoorias.

Esile tõstmist väärib ka üks varasem Sanandaji positus Dynamic America, Poor Europe, kust võib leida Tyler Cowen’i ärgitusele koostatud tabeli sellest, milline on USA’sse emigreerunud erinevate Euroopa riikide elanike SKT inimese kohta võrreldes nende päritolu maale jäänud saatusekaaslastega. Sanandaji selgitab ka enda lähenemise metodoloogilist poolt. Ühtlasi on tegu ka repliigiga Krugman’i New York Times’is ilmunud kolmunile, millele juba eelnevalt viitasin.

Ma olen teadlikult vältinud kõigi nende postituste sisu ümber kirjutamist, sest kuidas erinevad inimesed enda seisukohti esitavad, vigasid tunnistavad või teiste argumentatsiooni puudusi välja toovad on omaette väärtus. Tõsi, eelnevalt toodud kümnete viidete seas on märksa rohkem “parempoolse” maailmavaatega inimesi, kuid miski ei takista kommentaarides “vasakpoolsema” maailmavaatega inimeste postitustele või artiklitele viitamast.

Neil, keda huvitavad eelkõige järeldused debatist, võib huvi pakkuda Clive Crooki artikkel US vs. Europe: No Winner, mis võtab olulisemad argumendid kompaktselt kokku ühel leheküljel:

In a recent column, Krugman urged readers to trust their eyes more than dry statistics (something you could rarely accuse him of doing, which I honestly mean as a compliment). Don’t people seem well off in London, Paris, and Frankfurt, he asks? They do. Milan is also really nice: all those Ferraris. But these places are not exactly at the European mean. He should try comparing Bolton, Lancashire (my hometown) with Princeton, N.J. That would remind him that statistics can be useful. But if superficial impressions are allowed, here is mine gleaned from traveling around the U.S.: Americans live in bigger houses than their European counterparts, eat better food, drive bigger cars, wear better clothes, and are surrounded by more and better stuff.

Put it this way: If America’s living standards suddenly descended to Europe’s, rather than the other way round, it would be a calamity that would make the country’s present economic difficulties look trivial.

And yet, as I say, higher U.S. productivity is not the main reason for this prosperity gap. Comparing America with the richest European countries, output per hour worked is not that different. In levels of productivity, Europe’s most successful economies have caught up. Then why are they still so much poorer? Because Europeans work less. A higher proportion of the U.S. population is employed, and Americans work longer hours. Effort, not efficiency, is why Americans are richer.

Ilmselgelt ei tule taolisi postitusi Cui Bono’s kunagi palju (kui üldse!) olema, kuid kahetsusväärne tõsiasi on, et majandusteemalised debati on Eestis enamasti pealiskaudsed, andmetevaesed (seda vaatamata Eurostatile) ning rohkem mõjutatud poliitikute ja intellektuaalse eliidi suhtelise staatuse mängudest, mille käigus on tõe poole pürgimisest sageli lihtsalt loobutud teistele ära panemise nimel.

Olen huviga jälginud Arengufondi tegemisi juba 2005. aastast kui tegu oli alles riikliku riskikapitalifondi loomise plaaniga. Selle aja jooksul ei ole ma pidanud üleliigseks väljendada enda skeptilisust Arengufondi üle üldises otstarbekuses üle ega välja tuua potentsiaalseid probleeme, millest päris mitmed ei ole kahjuks jäänud kõigest teoreetiliseks spekulatsiooniks.

Meelis on samuti vähemalt ühes 2005. aastal ilmunud artiklis välja toonud hulgaliselt põhjuseid sellest, miks riiklikud riskikapitalifondid on problemaatilised ja miks ühele piirkonnale edu toonud lahendusi ei saa omaks võtta ilma institutsionaalse keskkonna eripära arvestamata.

Täna on Arengufondi saatus segasem kui kunagi varem.

Riskikapitalifondilt on investeeringuteks vajalik raha Telekomi aktsisate näol ära võetud ja peamiseks tegevuseks on jäänud arenguseire, mis väljendub eelkõige dokumentides, mille vastu näib huvi olevat eelkõige nende kirjutajatel samas kui reaalset kasu saavad sellest eelkõige konsultandid, kes on erinevatesse seireprojektidesse kaasatud.

Arengufondi riskikapitali investeeringute lõpetamisest või jätkamisest mingit selget arusaama aga pole. On ainult lootus, et Telekomi aktsiate dividendid investeeritakse ja tulevaste aastate riigieelarvest eraldatakse midagi ka Arengufondile. Kuid isegi kui investeerimine jätkub, siis jätkuvalt on põhjust olla skeptiline võimalike tulemuste ja investeeringute õigustatuse üle.

Vaatamata sellele, et tänaseks on Arengufondi investeeringu osaliseks saanud 5 ettevõtet pole kõrvalt vaatajal mingit ettekujutust sellest, millistel tingimustel on ettevõtetesse investeeritud, milliseks on seatud eesmärgid ja mis juhtub kui eesmärke ei täideta. On ainult teadmine, et IRR peab igal aastal olema “orienteeruvalt” 35%, kuid see on ka kõik.

Ühelt poolt võib ju väita, et tavainimene ei peagi teadma, kuhu ja mis tingimustel teeb üks organisatsioon riskikapitali investeeringuid, kuid see eeldab, et jagamisele läheb erainvestorite raha, kes on suutelised, huvitatud ja motiveeritud investeerimistegevuse üle järelevalve teostamisest.

Arengufondi puhul on aga tegu sisuliselt riigieelarveliste vahenditega, mida investeerivad inimesed, kes ei pruugi mitte millegagi enda investeerimisotsuste eest vastutada. Ajendid ja suutlikkus investeerimistegevuse üle järelevalvet teostada on aga veelgi nõrgemad. Kuna investeerimisotsuste protsess on üles ehitatud vastutust hajutavana, siis on oluline, et võimalikult palju investeeringutega seotud tingimustest oleksid avalikud.

Jah, investeeringu osaliseks saanud ettevõtete juhtkonnad ei pruugi sellest huvitatud olla, kuid avalike vahendite investeerimisel ettevõtetesse, kus riskid jäävad pigem Arengufondist investorile ja kasu omanikele, on õigustatud ka märksa ulatuslikum investeeringu tingimuste avaldamine. Kui see tingimus ei ole vastuvõetav, siis keegi ei sunni Arengufondist investeeringut otsima.

Riikliku riskikapitali investeeringute tulemuslikuse üle on aga põhjust kahelda rohkem kui kunagi varem. Eelmise aasta mais avaldasid James A. Brander, Edward J. Egan ja Thomas F. Hellmann uurimuse Government Sponsored Versus Private Venture Capital: Canadian Evidence (PDF), mis analüüsis Kanada (enam kui 20 korda suurema rahvaarvuga riik) riikliku ja era riskikapitali tulemuslikkust. Terve uurimus väärib lugemist, kuid kokkuvõtte jaoks leiab ehk iga teemast huvitunud aega:

We focus on three general areas of performance: value creation, competitive effects, and innovation. We do not undertake a full welfare analysis but, presumably, these three objectives are closely associated with economic welfare. Overall, it appears that there is a consistent pattern of superior performance for PVCs. Specifically, enterprises supported by private venture capital are more likely to have successful exits and tend to generate higher value conditional on successful exit. The expected commercial value of an enterprise financed by private venture capital (PVC) is significantly higher than for an enterprise financed by government-sponsored venture capital (GVC). In addition, PVC financed enterprises are less likely to go out of business over relevant time horizons and are more likely to attract U.S. investment.

The effects on competition are less conclusive. On the one hand there is clear evidence that PVCs are associated with a greater likelihood of an IPO on a senior exchange (the TSE, NYSE, or NASDAQ), and GVCs with IPOs on junior exchanges (mainly the TSX-VN). This suggests that PVCs may generate more competitiveness. However, PVCs are also associated with more mergers and acquisitions, including by industry insiders, which may be considered as less competitive outcomes. There also appears to be some evidence of differential impacts on innovation. Relative to GVCs, enterprises funded by PVC finance operate more often in high-technology industries. They also show a greater propensity to patent.

Putting these three areas together – value creation, competition, and innovation, it appears that enterprises supported by private venture capital have an overall superior performance. These results are significant even though it is difficult to obtain sufficient data at a precise enough level to draw strong inferences. In principle, it would be desirable to have data about the actual investment provided to each venture by the different types of venture capitalists, but insufficient information of this type is available. Given the available information, we find our results to be strongly suggestive, albeit far from definitive.

See, et autorite hinnangul ei ole tegu kaugeltki ammendava ja lõpliku uurimusega ei tähenda, et sellest ei võiks oluliselt väiksema ja vaesema riigi elanikud järeldusi teha.

Kas Eesti võtab 2011. aasta jaanuaris Euro kasutusele või mitte?

Tõenäoliselt on igal eestlasel tänaseks kujunenud küsimusest oma arvamus, sest see mõjutab meie kõigi elu – eriti kui euro kasutusele võtmise nimel vähendatakse valitsussektori kulusid või tõstetakse makse. Loomulikult on teema ka ajakirjanduse tähelepanu pälvinud ja seisukohti erinevatelt arvamusliidritel – nii kahtlevaid kui kinnitavaid – võib lugeda kõigist ajalehtedes ja pea iga päev.

Kahjuks on eurole üleminek Eestis 2011. aastal küsimus, mille üle on kalduvus spekuleerida ka neil, kes sellest võiksid hoiduda. Mõned huvigrupid pooldavad ühte või teist seisukohta mingitest kitsamatest huvidest lähtudes, millel pole euro kasutusele võtmisega Eestis mingit pistmist. Teised ei ole aga lihtsalt piisavalt informeeritud, et võtta arvestamist väärivaid seisukohti. Samas on aga paljude ettevõtjate ja ettevõtete jaoks eurole üleminek olulise tähtsusega.

Võimalikult täpne hinnang euro kasutusele võtmise tõenäosuse kohta on oluline juba ainuüksi tulevaste perioodide tegevuste planeerimiseks ja riskide maandamiseks. Olukorra teeb keeruliseks tõsiasi, et seisukohad euro kasutusele võtu kohta kujundatakse inimeste poolt, kellel on erinevad arusaamad ja kellel on ligipääs väga erinevale informatsioonile, millest teised ei pruugi üldse teadlikud olla. Taoline informatsiooni hajutatus loob aga olukorra, kus vastaka teabega inimesed võivad igati ratsionaalse ja loogilise arutluskäigu tulemusena jõuda kardinaalselt erinevate järeldusteni.

Keda siis uskuda, kui vastus küsimusele euro kasutusele võtust sõltub rohkem inimese varasematest teadmistest, maailmavaatest ja Maastrichti kriteeriumite tõlgendamisest kui mingist objektiivsest mõõdikust? Kas tõesti ainult väidetavaid eksperte või ametnike?

Tegelikult on inimkonnal hajutatud lokaalse informatsiooni agregeerimiseks aastasadade jooksul välja kujunenud hinnamehhanism, mis võimaldab paljude erinevate sisendite ja lülide vahel hajutatud informatsiooni koondada üheks hinnaks, mille põhjal on võimalik teha valikuid ja indiviididel planeerida enda tegevust.

Viimase kümnekonna aasta jooksul on erinevad tehnoloogilised lahendused võimaldanud hinnamehhanismi tänu tehingukulude vähendamisele kasutada ka väga erinevate sündmuste realiseerumise tõenäosuse üle spekuleerimiseks. Taolisi spekulatiivseid turge kutsutakse ennustusturgudeks. Marit ja Toomas Hinnosaar kirjeldasid ühes postituses ennustusturgude toimimist järgmiselt:

Ennustusturul kaubeldav väärtpaber võib olla näiteks leping, mis maksab ühe dollari kui kandidaat X võidab käimasolevad presidendivalimised. Kui nt hetkel on selle väärtpaberi hind 53 senti, siis see tähendab, et turg usub, et kandidaadi valituks osutumise tõenäosus on 53%. Kui nüüd kellelgi on põhjust arvata, et paljud inimesed eksivad ja tegelikult on tõenäosus palju suurem, siis võib ta vabalt 10 dollarit mängu panna ja hiljem tulu saada. Nii saab turg aina täpsemat informatsiooni. Erinevalt küsitlusest panevad inimesed reaalselt oma raha mängu ja seega teevad nad seda eelkõige tegelikust informatsioonist lähtudes ja ainult siis kui neil reaalselt ka mingit informatsiooni on.

Ehk teisiti öeldes: ennustusturud võimaldavad koondada hajutatud informatsiooni ühte kõigile üheselt mõistetavasse hinda, mis on ühtlasi kollektiivne hinnang sündmus realiseerumise tõenäosusele, kuhu on integreeritud kõigi turul kauplejate individuaalsed arusaamad ja informatsioon, sest selleks on loodud rahalised ajendid.

Ennustusturud annavad parimaid tulemusi mitmetest erinevatest muutujatest sõltuvate küsimuste puhul, kus oluline on ka vastuse objektiivsus. Tõsi, ennustusturud ei ole traditsioonilisematest ennustamise meetoditest oluliselt paremad, kuid nad võimaldavad kiiret ja odavat hajutatud informatsiooni koondamist ja pidevat uue teabe integreerimist sündmuse realiseerumise tõenäosusesse.

“Kas Eestis võetakse euro ametlikult kasutusele 2011. aasta jaanuaris?” on ideaalne küsimus ennustusturgudele, milles osaleb hulgaliselt eestlasi ja välismaalasi. Lisaks konkreetsele tõenäosusele, mida ennustusturul taoliste lepingutega kauplemine võimaldab, võiks eurole ülemineku lepingu hind olla ka üheks sisendiks majanduspoliitika kujundamisel.

Kui Eesti eurole ülemineku lepinguga kauplejad pole piisavalt veendunud valitsuse kinnitustes, et siiani tehtu ja planeeritu on piisav eurole üle minemiseks, siis väljendub see ka lepingu hinnas, mis oleks avalikul ennustusturul kõigile näha ja ühtlasi kajastaks eurole ülemineku tõenäosust nende poolt, kellel reaalne raha mängus. Valitsusel oleks võimalik ennustusturu tõenäosusest lähtuvalt astuda täiendavaid samme eurole ülemineku kindlustamiseks või vähemalt olla teadlik, et ennustusturul osalejate arvates pole siiani astutud sammud piisavalt veenvad.

Eesti eurole üleminek 2011. aastal on piisavalt konkreetne küsimus, et sellele proovida läbi InTrade’i taoliste ennustusturgude vastata. Küsimus on ainult selles, kas Eesti eurole üle minek on küsimus, mille lepingutega soovib keegi üldse spekuleerida?

“Cui Bono” as defined by the eternally comprehensive Wikipedia:

“To whose benefit?”, literally “as a benefit to whom?” – is a Latin adage that is used either to suggest a hidden motive or to indicate that the party responsible for something may not be who it appears at first to be.

For the authors of this blog “cui bono?” is also a question that’s remarkably unavoidable when discussing the economic aspects of public policy or questions of political economy more generally. While we never pretend to have an answer to this humble two-word question we believe it’s a question worth asking more often than not and our sometimes specualtive answers are worth sharing with our readers.

The Cui Bono blog will be written mostly in Estonian with an occasional post in English for people outside Estonia who are interested in what classical liberal minded Estonians are writing about. Occasionally there will be posts in English that will provide an alternative point of view for questions that concern Estonia and Estonians for our non-Estonian followers.  There are three people – Paul, Meelis, Jüri – writing the blog and you can read more about them on the authors page.

There are already about 10 posts in Estonian as we officially launch the blog. Paul had the honor of the inaugural post with a short piece concerning the schizophrenic editorials of the Estonian leading business newspaper followed by a post, where Meelis points out the difficulties of predicting economic growth and the (un)reliability of forecasts.

Jüri touched on the absolute limits of economic growth, while Meelis looked at the history of economic growth and in a following post on the Nobel memorial prize winner Elinor Ostrom he discussed property rights as they pertain to her work.

In his second post Paul looked at the almost mythic aspects of deflation through an Austrian lens while Jüri offered up a post with an alternative vision of how to organize and finance health care.

In connection with municipal elections in Estonia Meelis had a post on how rational voters actually are that was inspired by public choice insights, which in turn was followed by a post from Jüri on stories and narratives and how they shape our understanding of such economic question as alternative cost.

Finally, Meelis asks, “what’s in a name” and goes on to discuss the confusion, history, and the seemingly tragic question of what geographic region should be called Macedonia.

All of the mentioned posts are in Estonian, but you’ll find in them quotes in English as well as links to external sites, articles or papers that are also in English.

We’ve also provided a special RSS feed for our English posts, which should make following Cui Bono blog a simple matter of adding us to your favorite RSS aggregator.

George Mason’i ülikooli majandusteaduse professor Tyler Cowen esines hiljuti TEDx MidAtlantic’ul 15 minutilise ettekandega lugude rollist meie maailmavaate ja -taju kujundamisel. Cowen juhib tähelepanu sellele, et ühelt poolt võimaldavad erinevad “lood” meil paremini meelde jätta väga erinevat informatsiooni ja seda erinevates sarnastes olukordades hõlbsasti uuesti rakendada. Teiselt poolt on aga “lood” alati lihtsustused, mis sageli surutud stamp-narratiividesse, mida loomult laisad inimesed liiga kergekäeliselt ja ilma kriitikata omaks võtavad.

Lugudest pole küll võimalik ühelgi inimesel loobuda, kuid kriitilisem suhtumine narratiividesse, mida pakuvad reklaamid, meedia ja poliitikud, võib inimese IQ’le (Tyler’i hinnangul ) kuni 10 punkti juurde anda. Kõigil on omad huvid ja ajendid, kuid mõeldes sellele, kelle huvides on teatud narratiivid (hea vs. halb) ja kuidas need haakuvad ajenditega (valituks saamine vs. ajalehtede müümine) võimaldab mõelda ka sellele, millistest lugudest rääkimiseks puuduvad ajendid – millele peaksime ise tähelepanu pöörama.

Majandusteaduse üheks keerulisemaks probleemiks on lihtsate, ent piisavalt sisuliste narratiivide kaasamine, mis inimestele meelde jääksid. Nii on näiteks majandusanalüüsi üheks nurgakiviks oleva alternatiivkulu välja toomine haruldus, mida kohalikust meediast ja kahjuks ka poliitikast, praktiliselt ei leia. Heaks näiteks on Eestis riigikaitse korraldus alternatiivkulu.

Kohustuslikule ajateenistusele põhinevat kaitseväge peab valdav enamus eestlasi iseenesest mõistetavaks. Väidetavalt ei ole võimalik piisavalt suurt elukutselistest vabatahtlikest koosnevat kaitseväge komplekteerida, sest see oleks lubamatult kallis. Samas jäetakse arvestamata, et sunniga kaitseväe komplekteerimine on sisuliselt võrdsustatav maksuga, mis koosneb värvatud inimese poolt sama pika perioodi jooksul saamata jäänud palgast.

Esimese hooga võib ju väita, et kui suur see keskkooli haridusega noormehe palk ikka olla saab. Probleem on aga selles, et ajateenistusega kaduma läinud perioodi palk ei kujune sellest, mis ta oleks samal ajal olnud vaid sellest, mis see oleks värvatu palk olnud viimasel, pensionieelsel tööperioodil.

Asi on selles, et hariduse omandamist ei saa edasi lükata nagu ei saa vahelt ära jätta mõnda erialasele koolituse aastat. Seega on ajateenistuse läbinul kõik tegevused aasta võrra edasi lükatud, mis tähendab, et alternatiivkulu arvestamisel peaks lähtuma inimese tööea viimase aasta tõenäolisest sissetulekust. Kõrgharidusega 65-aastase spetsialisti sissetulek on aga oluliselt suurem sellest, mis värskelt kõrghariduse saanud 24-aastasel.

Alternatiivkuluga arvestades võib riigikaitse korralduse kohta väita, et Eesti riigikaitse personalikulud maksab kinni läbi ajateenistusmaksu kõigest kümmekond protsenti elanikkonnast, kes on sunnitud läbima ajateenistuse. Maksu suuruseks on nende viimase n.n. kaduma läinud perioodi sissetulek. Kes ajateenistust ei läbi on sellest maksust aga vabastatud ja saab nautida ka vastavalt suuremat pensionit, sest on viimasel tööperioodil ka makse maksnud.

Vabatahtlikest koosneva elukutselise kaitseväe komplekteerimine ei oleks alternatiivkuluga arvestades kallim ajateenistuskohustuse kaudu komplekteeritud kaitseväest, sest ajateenistusmaksu kogusuurus võrdub kõigi ühel perioodil teeninud ajateenijate viimasel tööperioodil saamata jäänud sissetulekuga. Kui suur võiks see summa aga olla isegi kõige konservatiivsemate arvutuste puhul?

Proovime. Kui võtta aluseks, et pärast kõrghariduse omandamist on (25-aastase) inimese sissetulek pärast makse 10 000 krooni kuus ja see peaks järgneva 40 aastaga kõigest kahekordistuma 20 000 kroonini, siis oleks viimases perioodis ajateenistusmaksuks makstav summa keskmiselt 200 000 krooni. Kui igal aastal värvatakse 3 000 noormeest, siis on ajateenistusmaksu suurus igal aastal umbes 600 miljonit krooni. Võrdluseks olgu ära toodud, et koos investeeringutega oli Kaitseväe eelarve 2009. aastal u. 2,4 miljardit krooni.

Tervishoiu korraldamine ja rahastamine on küsimused, millest vananeva elanikkonnaga riigis nagu Eesti pole pääsu. Ravijärjekorrad on viimaste aastatega pikenenud ja järjest keerulisem on tõsiselt võtta väiteid, et teenuse kvaliteet ainult paraneb, kui arstiabi osutamiseks vajaliku aja ja osutatud teenuse kvaliteedi lahutamine võimaldab küll uuringutes midagi positiivset välja tuua samas kui vaatamata kõigele ootast vähemalt 2008. aastal ligi viiendik patsientidest ravile pääsemist 3-4 nädalat ja kolmandik patsientidest üle kuu (PDF).

Sotsialiseeritud tervishoiusüsteem kõlab küll atraktiivselt, kuid kahjuks puudub taolises süsteemis ravitaval ülevaade osutatud teenuse maksumusest, sest maksjaks pole patsient vaid Haigekassa. Kui aga teenuse tarbija ja maksja on erinevad, siis on kalduvus teenust pigem rohkem tarbida ja ennetavatele tegevustele (näiteks tervislikuma toitumise ning sportlikuma eluviisi näol) mitte panustada.

Tulemuseks on olukord, kus teenust tarbitakse rohkem kui on rahalisi vahendeid teenuse osutamiseks, mis viib aga järjekordade ja piiranguteni, mis pole ühegi patsiendi huvides. Kui kõrgema sissetulekuga inimesed saavad pöörduda eraarsti poole, siis madalama sissetulekuga inimestel sarnane võimalus puudub. Nad on lihtsalt sunnitud tõdema, et sotsiaalmaksu on makstud (enamasti aastaid ja aastaid), kuid haigestudes pole võimalik isegi koheselt eriarsti juurde pääseda. Tuleb lihtsalt ebameeldivused välja kannatada.

Loomulikult on võimalik tervishoidu ka teisiti korralda, ilma tsentraliseeriva ja tarbijat tema otsuste tagajärgedest isoleeriva ametiasutuseta. Ametiasutuseta, mis hakkab üha rohkem ja rohkem ette kirjutama kes, millist, millal ja mis tingimustel ravi üldse saab. Hiljuti panin Ross Levatter aga kirja enda nägemuse vabaturumajanduse tingimustes kujunevast tervishoiusüsteemist käies samm sammu haaval läbi terve raviprotsess, mida soovitan tervishoiu korraldamisest huvitunutel lugeda.

Levatter kirjeldab enda essees küll nägemust USA võimalikust tervishoiusüsteemist, kuid kirjeldatu on kohandatav suuremate probleemideta ka Eesti jaoks. Oluline ja läbiv joon Levatteri essees on isikupõhine käsitlus, kus raha raviteenuse eest tasumiseks ei tule läbi kolmanda osapoole vadi vahetult teenusetarbijalt. Nii saab iga inimene suunata enda 13% (aga miks ka mitte vähem) mitte Haigekassasse vaid hoopis tervishoiu säästuarvele, kust on võimalik teha väljamakseid erinevatele raviasutustele või teenuse osutajatele. Teenusepakkujate hindasid distsiplineeriks konkurents, mis oleks märksa piirangute vabam ja võimaldaks inimestel valida teenust osutavate organisatsioonide, arstide või isegi indiviidide vahel, kes ei pruugi võib-olla ainult juriidilistel põhjustel Eestis arsti staatust välja teenida.

Kuna tõsisemad haigused või õnnetused võivad osutuda äärmiselt kulukaks, siis on võimalik end tagasihoidliku tasu eest kindlustada n.n. katastroofiliste juhtumite eest (Arnold Kling on taolise kindlustuse otstarbekusest kirjutanud pikemalt), mis vajavad näiteks kas kallist protseduuri või pikaaegset taastusravi. Krooniliste haigustega inimesed ei jääks tähelepanuta, kuid on tõenäoliselt sunnitud leppima mõnevõrra kõrgemate hindadega, kuid ka siin ei tohiks summad muutuda liigselt koormavaks, sest konkurents distsiplineeriks teenuse pakkujaid. Ühtlasi muutuks selgemaks ka ebatervislike eluviiside kulud neid ebatervislike eluviise harrastavatele inimestele, sest nad ei oleks enam ravi- ega kindlustuskuludest isoleeritud.

Levatter’i essee on harukordne enda visiooni selguse tõttu, mis võimaldab mõista, milline võiks välja näha vabaturu tingimustes kujunenud tervishoiusüsteem ja kuidas taoline süsteem võib toimida märksa paremini, soodsamalt ja patsiendisõbralikumalt kui olemas olev sotsialiseeritud süsteem.