Euroopa integratsiooniprojekt on elevant. Igasugu eksperdid katsuvad selle looma erinevaid kehaosasid ja proovivad selle abil luua tervikpilti. Samaaegselt koos nende katsetega elevant pidevalt kasvab ja muudab oma kuju. Pimedad eksperdid ei jõua jälgida neid pidevaid muutusi. Nii kirjeldas Euroopa Liidus toimuvat Donald Puchala ligi 40 aastat tagasi. Vaadates debatti Euroopa Liidu Lissaboni lepingu ja selle mõju kohta, siis on selge, et Puchala mõttetera kehtib tänase päeva kohta.

Me võime pikalt arutleda Lissaboni lepingu teemadel, aga selle olulisus ja ebaolisus oleneb meie arusaamast Euroopa Liidu olemuse kohta. Selle olemuse defineerimine on palju raskem kui tundub nendele, kes rääkivad riikide liidust, föderalismist ja muudest ilusatest stiliseeritud mõistetest. EL-i Komisjoni kauaaegne juht Jacques Delors on öelnud, et EL on UPO (unidentified political object). Sisuliselt ei sobi see kooslus ühegi lihtsa poliitilise kategooria alla. Ilmselgelt on EL rohkem kui regionaalne rahvusvaheline organisatsioon ja kui riikide liit. Samas pole ka mõtet rääkida EL-st kui superiigist või konföderatsioonist või föderatsioonist. Sellest ja isegi selle suunas liikumisest on EL kaugel.

Samas lähtutatakse EL-ist kirjutamisel tihtipeale nendest kategooriatest. Võrdlused mõne riigiga on eriti levinud. London School of Economics-i professor Simon Hix arvas, et presidendivalimiste tulemusel tundub EL olevat kui ülekaaluline Sveits. Economisti hinnangul EL-i presidendivalimised näitavad, et EL on suur Belgia. Siin on muidugi tegemist ajakirjanduse jaoks oluliste metafooride väljakäimisega. Samas sisulisemad analüüsid kasutavad EL-i uurimiseks mikroskoopi. See loob eelduse, et midagi öelda näiteks Lissaboni leppe teatud osade kohta, aga ei luba üldistada. Ent selle mikroskoobi kasutamise tulemuseks on tihtipeale ajakirjanduslikud sedöövrid stiilis “Lissaboni leping tõhustab Euroopa toimimist”.

Laiahaarelisem lähenemine tuleks siin kasuks. Esiteks, tuleks vaadata EL-i rohkem teleskoobiga mikroskoobi asemel. Ehk siis arvestada seda, millest Puchala kirjutas kaua aega tagasi. Teiseks, EL-i uurimisel tuleks vaadata riigikesksetest mudelitest väljaspoole. Oxfordi ülikooli politoloog Jan Zielonka väidab oma raamatus “Europe as Empire”, et Euroopa Liit on olemuselt kõige sarnasem keskaegsele impeeriumile (Respublica Christiana). Paljud riigikesksed kategooriad, mille alusel me mõtleme EL-I peale ei kehti selle puhul, kuna nad on tekkinud peale keskaega Vestfaali rahulepingu tulemusel. Keskaegne impeerium on selles kontekstis positiivsem nähtus kui uuemad impeeriumid nagu Briti impeerium ja erinev traditsioonilisest arusaamast impeeriumite kohta. Zielonka toob esile, et võimuallikad on EL-is nagu ka keskaegses Euroopas jagatud ja hajutatud. Jurisdiktsioonid on tihtipeale kattuvad ja ei välista üksteist.

Näiteks Shengeni lepinguga ei ole liitunud kõik EL-i liikmed, aga on liitunud EL-i mitte kuuluvad riigid. Samuti on vanadest riikidest eurotsoonist väljas Taani, Rootsi ja UK. Seda, et EL-i mõju on pigem heterogeenne kui homogeenne saab väita ka kui uurida erinevate EL-i direktiivide rakendamist liikmesriikides. Tihtipeale on variatsioon väga suur. Näiteks Telekomi acquis rakendamine varieerub riigiti palju. Kui iseseisev peaks olema selle sektori regulaator on erinevalt tõlgendatud liikmesriikide poolt. Seega ka Lissaboni leppe mõju saab olema palju mitmekülgsem kui esialgsed ühedimensioonilised arvamused on eeldanud. Selle leppe idee baseerub arusaamal, et selle aastani kehtinud toimimise raamistik oli ebaefektiivsem. Aga see ei pruugi olla nii. Hiljutised EL-i presidendi ja välispoliitika juhi valimised on selle hea näide, mis sisuliselt minimaliseerisid osaliselt Lissaboni lepele selle toetajate poolt antud esialgse mõttekuse.

This entry was posted on Thursday, December 17th, 2009 at 15:46 and is filed under Meelis. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.