Eelmisel suvel ilmus Will Wilkinsonilt esseeline uurimus Thinking Clearly about Economic Inequality, kus autor analüüsis sissetulekute ebavõrdust kui kontseptsiooni, sissetulekute ebavõrdsuse kasvu fenomeni USA’s viimaste aastakümnete jooksul ja hüpoteesi, mille kohaselt viib sissetulekute ebavõrdsus poliitilise võimu koondumiseni sarnase ühtsete huvidega rikka eliidi kätte.

Wilkinsoni essee on põhjalik ja sisaldab hulgaliselt viiteid teadusartiklitele ja monograafiatele, mis annab ka tema üldisemale järeldusele rohkem kaalu. Nimelt jõuab Wilkinson tõdemuseni, et sissetulekute ebavõrdus on ülepaisutatud probleem, millele pööratakse õigustamatult palju tähelepanu ja seda sageli tõeliste probleemide arvelt. Ühtlasi selgub esseest kui ebaadekvaatne näitaja on sissetulekute ebavõrdsus (enamasti Gini koefitsendi/indeksi näol) mingi poliitika õigustamiseks.

Essee sisaldab ka hulgaliselt tähelepanekuid, mis väärivad eraldi välja toomist:

• sissetulekute ebavõrdsus on märksa vähem oluline kui tarbimise ebavõrdsus, sest lõppude lõpuks ei suurenda raha inimeste heaolu vaid hoopis see, mida selle raha eest saab – materiaalne heaolu on oluline mitte number pangaarvel.
• majanduslik ebavõrdsus, mida eelkõige sissetulekutega võrdsustatakse, ei võta arvesse, et odavama kauba kvaliteet on võrreldes kallima kaubaga kiiremini paranenud ja teiseks, kallima kauba hind kasvab sageli kiiremini kiiremini kui odavama kauba hind, mis aga vähendab ebavõrdust odavamaid kaupu tarbiva grupiga.
• n.n. õnnelikkuse uurijad on leidnud, et inimestelt nende õnnelikkuse või rahulolu kohta küsides selgub, et ebavõrdsuse tase on viimaste aastakümnete jooksul pigem kahanenud kui kasvanud, sest madalama sissetulekuga inimeste võimalused on oluliselt rohkem laienenud kui superrikaste omad.
• sissetulekute ebavõrdsus üksinda, ilma teiste näitajateta, ei ütle praktiliselt mitte kui midagi vaadeldava ühiskonna õigluse kohta, sest väike Gini koefitsent võib olla märk nii ulatuslikust ümberjaotamisest või vaesemale elanikkonnale suunatud meetmete toimimisest kui ka rikkust loovate või ettevõtluse toetamiseks vajalike ajendite hävitamisest.
• sissetulekute jaotuse ebavõrdsus ei tähenda veel seda, et tegu oleks probleemiga, mida peab läbi sissetulekute ümberjagamise korrigeerima, sest tegu võib olla täiesti õiglase majandustegevuse tulemusega, kus kõrgema sissetulekuga inimesed võivad leida, et neid karistatakse selle eest, et nad on tootlikumad, ettevõtlikumad ja teinud (sageli valusaid) valikuid kõrgem sissetuleku nimel.
• väide, et sissetulekute ebavõrdsus viib poliitilise võimu koondumiseni, ei vasta vähemalt USA praktikas tõele. Meelis viitas mõni aeg tagasi Bryan Caplani raamatule Myth of the Rational Voter, mille üheks läbivaks argumendiks on, et inimesed ei hääleta niivõrd lähtuvalt enda majanduslikest huvidest kui maailmavaatelistest eelistustest isegi kui need eelistused osutuvad neile endile majanduslikult kahjulikuks.
• kui meid huvitab võimalikult paljude inimeste heaolu, siis tuleks panustada mitte sissetulekute ebavõrdsuse fetisheerimisele ja ümberjagamisele vaid vaesuse põhjustele – mis takistavad inimestel omandamast haridust või leidmast tööd, kas nad on kuskilt tahtlikult tõrjutud jne.

Wilkinson ei jäta tähelepanuta ka tõsiasja, et sissetulekute ebavõrdsus on pigem retooriline tupik, mis rajaneb mitmetele metafooridele, mis ühiskonna kirjeldamiseks ei sobi ning toob välja ühe vägagi tabava tsitaadid David Schmidtz’ilt:

In a race, equal opportunity matters. In a race, people need to start on an equal footing. Why? Because a race’s purpose is to measure relative performance. Measuring relative performance, though, is not a society’s purpose. We form societies with the Joneses so that we may do well, period, not so that we may do well relative to the Joneses. To do well, period, people need a good footing, not an equal footing. No one needs to win, so no one needs a fair chance to win. No one needs to keep up with the Joneses, so no one needs a fair chance to keep up with the Joneses. No one needs to put the Joneses in their place or to stop them from pulling ahead. The Joneses are neighbors, not competitors.

Wilkinson’i essee andis alust ka eelmise oktoobri Cato Unbound numbrile Inequality: Facts and Values, kus Wilkinson võtab enda pikema kirjutise lühemalt kokku ja millele reageerivad nii sissetulekute ebavõrdsust oluliseks kui suhteliselt ebaoluliseks pidavad inimesed. Järgnev diskussioon võimaldab aga huvilistele sukelduda küsimuse nüanssidesse.

Lõpetuseks tooks aga eraldi välja eelmise aasta novembris ilmunud  Scott Winship’i postituse, kus tuleb üksikasjalikumalt juttu Thomas Piketty ja Emmanuel Saez’i 2004. aasta uurimusest Income inequality in the United States, 1913-2002 (pdf).

Winship toob enda üksikasjalikus postituses välja kui suurt mõju võivad muudatused maksupoliitikas avaldada inimeste poolt deklareeritud sissetulekutele ja seeläbi ebavõrdsuse statistikale. Winship korrigeerib ka Piketty ja Saez’i tulemusi ja leiab muu hulgas, et (1) kõige rikkamate sissetulekud ei kasvanud sugugi nii kiiresti kui väidetud, (2) aktsiaturgudel toimuv mõjutab oluliselt rikkaimate sissetulekuid, (3) enamus sissetulekute ebavõrdsusest tuleneb sellest, et superrikkad said rikkamaks mitte vaesed ei jäänud vaesemaks.

Sissetulekute ebavõrdsus on teema, kus ühest numbrist (Gini koefitsent) üritatakse välja pigistada järeldusi, milleks nad tegelikult alust ei anna. Kui ei midagi muud, siis tasub ainult sissetulekute ebavõrdsusele rõhuvatesse sõnavõttudesse suhtuda skeptiliselt ning tunda huvi, kas äkki on tegu hoopis kellegi kitsamate poliitiliste huvidega.

Kui Meelise majanduskasvu prognoose käsitlev postitus juhtis tähelepanu sellele, mida tähendab paar protsenti väiksem või suurem majanduskasv, siis Bryan Caplan ja Robin Hanson (mõlemad George Mason University majandusteadlased) arutlesid hiljuti kohati ulmeliseks minevates postitustes majanduskasvu absoluutsete piiride üle.

Diskusiooni tõmbas käima Robin Hanson, kes tuletas meelde, et viimaste aastasadade majanduskasv on osutunud võimalikuks paljuski tänu sellele, et inimkond on järjest rohkem looduse võimalusi ära kasutanud ja selle tulemusena on majanduskasv ületanud piisava hariduse ja oskustega inimeste peale kasvu. Taoline olukord võimaldab küll märksa kõrgemaid palkasid, kuid majanduskasv ei saa ilmselgelt samas tempos jätkuda kümneid tuhandeid aastaid. Mingil hetkel teame kõike, mis väärib aatomite ümber paigutamisest teadmist samas kui täiendavate aatomite kaasamisele seab piiri valguse kiirus.

Hanson spekuleerib, et praegune demograafiline olukord, kus sündimus on mitmetes arenenud riikides suremusest madalam, on ajutine nähtus, mis mõnesaja aastaga ilma sunnipõhiste piiranguteta, kaob. Eveolutsiooniline paljunemise ja konkureerimise instinkt lööb teravamalt välja ja see tähendab kiiremat rahvastiku juurdekasvu kui majanduskasv, mis surub oma korda ka sissetulekud ellujäämise piirile.

Bryan Caplan pakkus Hansoni nägemusele vastukaaluks, et majanduskasv võib jätkuda lõpmatult simulatsioonis, kus aatomid ei puutu teemasse.  Kui inimesed on valmis väärtustama virtuaalseid hüvesid, siis ei saa aatomite puudus kõigi inimeste soovide rahuldamisel mingiks takistuseks.

Hanson vastas Caplanile postitusega, kus tõi välja mõned arvutused, mis väärivad eraldi välja toomist:

Today we have about ten billion people with an average income about twenty times subsistence level, and the world economy doubles roughly every fifteen years. If that growth rate continued for ten thousand years the total growth factor would be  10²⁰⁰ .

There are roughly  10⁵⁷ atoms in our solar system, and about  10⁷⁰ atoms in our galaxy, which holds most of the mass within a million light years.  So even if we had access to all the matter within a million light years, to grow by a factor of  10²⁰⁰ , each atom would on average have to support an economy equivalent to  10¹⁴⁰ people at today’s standard of living, or one person with a standard of living 10¹⁴⁰ times higher, or some mix of these.

An economy that doubled every century for a million years would grow by a factor of 10³⁰¹⁰.  To support this using the 1070 atoms found within a million light years, each atom would have to support an average of 10²⁹⁵⁰ people at our living standard, one person with a standard 10²⁹⁵⁰ times higher, or some mix of those extremes.

Vaatamata astronoomiliselt suurtele numbritele on tegu huvitav ja paljuski filosoofilise mõtteharjutusega. Hanson on üks nendest vähestest inimestest, kes on huvitatud ja suuteline spekuleerima inimkonna ülikauge tuleviku üle samas seades endale piiranguid, mis tulenevad loodusseadustest, millega tuleb ka meie kaugetel järglastel leppida.

Hanson on enda majanduskasvu tuleviku käsitlevad postitused kokku võtnud postituses This is the Dreamtime, mis on ühtlasi ka huvitavaks ja kompaktseks sissejuhatuseks Robin Hansoni tulevikunägemusele, kus innovatsioon on ennast ammendanud ja inimeste vajadus reaalsusele enesepettustega vastu sõdida on möödunud. Loomulikult ei saa taolises tulevikus “inimesed” enam olla sarnase välimusega grupp imetajaid.