Tervishoiu korraldamine ja rahastamine on küsimused, millest vananeva elanikkonnaga riigis nagu Eesti pole pääsu. Ravijärjekorrad on viimaste aastatega pikenenud ja järjest keerulisem on tõsiselt võtta väiteid, et teenuse kvaliteet ainult paraneb, kui arstiabi osutamiseks vajaliku aja ja osutatud teenuse kvaliteedi lahutamine võimaldab küll uuringutes midagi positiivset välja tuua samas kui vaatamata kõigele ootast vähemalt 2008. aastal ligi viiendik patsientidest ravile pääsemist 3-4 nädalat ja kolmandik patsientidest üle kuu (PDF).

Sotsialiseeritud tervishoiusüsteem kõlab küll atraktiivselt, kuid kahjuks puudub taolises süsteemis ravitaval ülevaade osutatud teenuse maksumusest, sest maksjaks pole patsient vaid Haigekassa. Kui aga teenuse tarbija ja maksja on erinevad, siis on kalduvus teenust pigem rohkem tarbida ja ennetavatele tegevustele (näiteks tervislikuma toitumise ning sportlikuma eluviisi näol) mitte panustada.

Tulemuseks on olukord, kus teenust tarbitakse rohkem kui on rahalisi vahendeid teenuse osutamiseks, mis viib aga järjekordade ja piiranguteni, mis pole ühegi patsiendi huvides. Kui kõrgema sissetulekuga inimesed saavad pöörduda eraarsti poole, siis madalama sissetulekuga inimestel sarnane võimalus puudub. Nad on lihtsalt sunnitud tõdema, et sotsiaalmaksu on makstud (enamasti aastaid ja aastaid), kuid haigestudes pole võimalik isegi koheselt eriarsti juurde pääseda. Tuleb lihtsalt ebameeldivused välja kannatada.

Loomulikult on võimalik tervishoidu ka teisiti korralda, ilma tsentraliseeriva ja tarbijat tema otsuste tagajärgedest isoleeriva ametiasutuseta. Ametiasutuseta, mis hakkab üha rohkem ja rohkem ette kirjutama kes, millist, millal ja mis tingimustel ravi üldse saab. Hiljuti panin Ross Levatter aga kirja enda nägemuse vabaturumajanduse tingimustes kujunevast tervishoiusüsteemist käies samm sammu haaval läbi terve raviprotsess, mida soovitan tervishoiu korraldamisest huvitunutel lugeda.

Levatter kirjeldab enda essees küll nägemust USA võimalikust tervishoiusüsteemist, kuid kirjeldatu on kohandatav suuremate probleemideta ka Eesti jaoks. Oluline ja läbiv joon Levatteri essees on isikupõhine käsitlus, kus raha raviteenuse eest tasumiseks ei tule läbi kolmanda osapoole vadi vahetult teenusetarbijalt. Nii saab iga inimene suunata enda 13% (aga miks ka mitte vähem) mitte Haigekassasse vaid hoopis tervishoiu säästuarvele, kust on võimalik teha väljamakseid erinevatele raviasutustele või teenuse osutajatele. Teenusepakkujate hindasid distsiplineeriks konkurents, mis oleks märksa piirangute vabam ja võimaldaks inimestel valida teenust osutavate organisatsioonide, arstide või isegi indiviidide vahel, kes ei pruugi võib-olla ainult juriidilistel põhjustel Eestis arsti staatust välja teenida.

Kuna tõsisemad haigused või õnnetused võivad osutuda äärmiselt kulukaks, siis on võimalik end tagasihoidliku tasu eest kindlustada n.n. katastroofiliste juhtumite eest (Arnold Kling on taolise kindlustuse otstarbekusest kirjutanud pikemalt), mis vajavad näiteks kas kallist protseduuri või pikaaegset taastusravi. Krooniliste haigustega inimesed ei jääks tähelepanuta, kuid on tõenäoliselt sunnitud leppima mõnevõrra kõrgemate hindadega, kuid ka siin ei tohiks summad muutuda liigselt koormavaks, sest konkurents distsiplineeriks teenuse pakkujaid. Ühtlasi muutuks selgemaks ka ebatervislike eluviiside kulud neid ebatervislike eluviise harrastavatele inimestele, sest nad ei oleks enam ravi- ega kindlustuskuludest isoleeritud.

Levatter’i essee on harukordne enda visiooni selguse tõttu, mis võimaldab mõista, milline võiks välja näha vabaturu tingimustes kujunenud tervishoiusüsteem ja kuidas taoline süsteem võib toimida märksa paremini, soodsamalt ja patsiendisõbralikumalt kui olemas olev sotsialiseeritud süsteem.