Kas Eesti võtab 2011. aasta jaanuaris Euro kasutusele või mitte?

Tõenäoliselt on igal eestlasel tänaseks kujunenud küsimusest oma arvamus, sest see mõjutab meie kõigi elu – eriti kui euro kasutusele võtmise nimel vähendatakse valitsussektori kulusid või tõstetakse makse. Loomulikult on teema ka ajakirjanduse tähelepanu pälvinud ja seisukohti erinevatelt arvamusliidritel – nii kahtlevaid kui kinnitavaid – võib lugeda kõigist ajalehtedes ja pea iga päev.

Kahjuks on eurole üleminek Eestis 2011. aastal küsimus, mille üle on kalduvus spekuleerida ka neil, kes sellest võiksid hoiduda. Mõned huvigrupid pooldavad ühte või teist seisukohta mingitest kitsamatest huvidest lähtudes, millel pole euro kasutusele võtmisega Eestis mingit pistmist. Teised ei ole aga lihtsalt piisavalt informeeritud, et võtta arvestamist väärivaid seisukohti. Samas on aga paljude ettevõtjate ja ettevõtete jaoks eurole üleminek olulise tähtsusega.

Võimalikult täpne hinnang euro kasutusele võtmise tõenäosuse kohta on oluline juba ainuüksi tulevaste perioodide tegevuste planeerimiseks ja riskide maandamiseks. Olukorra teeb keeruliseks tõsiasi, et seisukohad euro kasutusele võtu kohta kujundatakse inimeste poolt, kellel on erinevad arusaamad ja kellel on ligipääs väga erinevale informatsioonile, millest teised ei pruugi üldse teadlikud olla. Taoline informatsiooni hajutatus loob aga olukorra, kus vastaka teabega inimesed võivad igati ratsionaalse ja loogilise arutluskäigu tulemusena jõuda kardinaalselt erinevate järeldusteni.

Keda siis uskuda, kui vastus küsimusele euro kasutusele võtust sõltub rohkem inimese varasematest teadmistest, maailmavaatest ja Maastrichti kriteeriumite tõlgendamisest kui mingist objektiivsest mõõdikust? Kas tõesti ainult väidetavaid eksperte või ametnike?

Tegelikult on inimkonnal hajutatud lokaalse informatsiooni agregeerimiseks aastasadade jooksul välja kujunenud hinnamehhanism, mis võimaldab paljude erinevate sisendite ja lülide vahel hajutatud informatsiooni koondada üheks hinnaks, mille põhjal on võimalik teha valikuid ja indiviididel planeerida enda tegevust.

Viimase kümnekonna aasta jooksul on erinevad tehnoloogilised lahendused võimaldanud hinnamehhanismi tänu tehingukulude vähendamisele kasutada ka väga erinevate sündmuste realiseerumise tõenäosuse üle spekuleerimiseks. Taolisi spekulatiivseid turge kutsutakse ennustusturgudeks. Marit ja Toomas Hinnosaar kirjeldasid ühes postituses ennustusturgude toimimist järgmiselt:

Ennustusturul kaubeldav väärtpaber võib olla näiteks leping, mis maksab ühe dollari kui kandidaat X võidab käimasolevad presidendivalimised. Kui nt hetkel on selle väärtpaberi hind 53 senti, siis see tähendab, et turg usub, et kandidaadi valituks osutumise tõenäosus on 53%. Kui nüüd kellelgi on põhjust arvata, et paljud inimesed eksivad ja tegelikult on tõenäosus palju suurem, siis võib ta vabalt 10 dollarit mängu panna ja hiljem tulu saada. Nii saab turg aina täpsemat informatsiooni. Erinevalt küsitlusest panevad inimesed reaalselt oma raha mängu ja seega teevad nad seda eelkõige tegelikust informatsioonist lähtudes ja ainult siis kui neil reaalselt ka mingit informatsiooni on.

Ehk teisiti öeldes: ennustusturud võimaldavad koondada hajutatud informatsiooni ühte kõigile üheselt mõistetavasse hinda, mis on ühtlasi kollektiivne hinnang sündmus realiseerumise tõenäosusele, kuhu on integreeritud kõigi turul kauplejate individuaalsed arusaamad ja informatsioon, sest selleks on loodud rahalised ajendid.

Ennustusturud annavad parimaid tulemusi mitmetest erinevatest muutujatest sõltuvate küsimuste puhul, kus oluline on ka vastuse objektiivsus. Tõsi, ennustusturud ei ole traditsioonilisematest ennustamise meetoditest oluliselt paremad, kuid nad võimaldavad kiiret ja odavat hajutatud informatsiooni koondamist ja pidevat uue teabe integreerimist sündmuse realiseerumise tõenäosusesse.

“Kas Eestis võetakse euro ametlikult kasutusele 2011. aasta jaanuaris?” on ideaalne küsimus ennustusturgudele, milles osaleb hulgaliselt eestlasi ja välismaalasi. Lisaks konkreetsele tõenäosusele, mida ennustusturul taoliste lepingutega kauplemine võimaldab, võiks eurole ülemineku lepingu hind olla ka üheks sisendiks majanduspoliitika kujundamisel.

Kui Eesti eurole ülemineku lepinguga kauplejad pole piisavalt veendunud valitsuse kinnitustes, et siiani tehtu ja planeeritu on piisav eurole üle minemiseks, siis väljendub see ka lepingu hinnas, mis oleks avalikul ennustusturul kõigile näha ja ühtlasi kajastaks eurole ülemineku tõenäosust nende poolt, kellel reaalne raha mängus. Valitsusel oleks võimalik ennustusturu tõenäosusest lähtuvalt astuda täiendavaid samme eurole ülemineku kindlustamiseks või vähemalt olla teadlik, et ennustusturul osalejate arvates pole siiani astutud sammud piisavalt veenvad.

Eesti eurole üleminek 2011. aastal on piisavalt konkreetne küsimus, et sellele proovida läbi InTrade’i taoliste ennustusturgude vastata. Küsimus on ainult selles, kas Eesti eurole üle minek on küsimus, mille lepingutega soovib keegi üldse spekuleerida?