Olen huviga jälginud Arengufondi tegemisi juba 2005. aastast kui tegu oli alles riikliku riskikapitalifondi loomise plaaniga. Selle aja jooksul ei ole ma pidanud üleliigseks väljendada enda skeptilisust Arengufondi üle üldises otstarbekuses üle ega välja tuua potentsiaalseid probleeme, millest päris mitmed ei ole kahjuks jäänud kõigest teoreetiliseks spekulatsiooniks.

Meelis on samuti vähemalt ühes 2005. aastal ilmunud artiklis välja toonud hulgaliselt põhjuseid sellest, miks riiklikud riskikapitalifondid on problemaatilised ja miks ühele piirkonnale edu toonud lahendusi ei saa omaks võtta ilma institutsionaalse keskkonna eripära arvestamata.

Täna on Arengufondi saatus segasem kui kunagi varem.

Riskikapitalifondilt on investeeringuteks vajalik raha Telekomi aktsisate näol ära võetud ja peamiseks tegevuseks on jäänud arenguseire, mis väljendub eelkõige dokumentides, mille vastu näib huvi olevat eelkõige nende kirjutajatel samas kui reaalset kasu saavad sellest eelkõige konsultandid, kes on erinevatesse seireprojektidesse kaasatud.

Arengufondi riskikapitali investeeringute lõpetamisest või jätkamisest mingit selget arusaama aga pole. On ainult lootus, et Telekomi aktsiate dividendid investeeritakse ja tulevaste aastate riigieelarvest eraldatakse midagi ka Arengufondile. Kuid isegi kui investeerimine jätkub, siis jätkuvalt on põhjust olla skeptiline võimalike tulemuste ja investeeringute õigustatuse üle.

Vaatamata sellele, et tänaseks on Arengufondi investeeringu osaliseks saanud 5 ettevõtet pole kõrvalt vaatajal mingit ettekujutust sellest, millistel tingimustel on ettevõtetesse investeeritud, milliseks on seatud eesmärgid ja mis juhtub kui eesmärke ei täideta. On ainult teadmine, et IRR peab igal aastal olema “orienteeruvalt” 35%, kuid see on ka kõik.

Ühelt poolt võib ju väita, et tavainimene ei peagi teadma, kuhu ja mis tingimustel teeb üks organisatsioon riskikapitali investeeringuid, kuid see eeldab, et jagamisele läheb erainvestorite raha, kes on suutelised, huvitatud ja motiveeritud investeerimistegevuse üle järelevalve teostamisest.

Arengufondi puhul on aga tegu sisuliselt riigieelarveliste vahenditega, mida investeerivad inimesed, kes ei pruugi mitte millegagi enda investeerimisotsuste eest vastutada. Ajendid ja suutlikkus investeerimistegevuse üle järelevalvet teostada on aga veelgi nõrgemad. Kuna investeerimisotsuste protsess on üles ehitatud vastutust hajutavana, siis on oluline, et võimalikult palju investeeringutega seotud tingimustest oleksid avalikud.

Jah, investeeringu osaliseks saanud ettevõtete juhtkonnad ei pruugi sellest huvitatud olla, kuid avalike vahendite investeerimisel ettevõtetesse, kus riskid jäävad pigem Arengufondist investorile ja kasu omanikele, on õigustatud ka märksa ulatuslikum investeeringu tingimuste avaldamine. Kui see tingimus ei ole vastuvõetav, siis keegi ei sunni Arengufondist investeeringut otsima.

Riikliku riskikapitali investeeringute tulemuslikuse üle on aga põhjust kahelda rohkem kui kunagi varem. Eelmise aasta mais avaldasid James A. Brander, Edward J. Egan ja Thomas F. Hellmann uurimuse Government Sponsored Versus Private Venture Capital: Canadian Evidence (PDF), mis analüüsis Kanada (enam kui 20 korda suurema rahvaarvuga riik) riikliku ja era riskikapitali tulemuslikkust. Terve uurimus väärib lugemist, kuid kokkuvõtte jaoks leiab ehk iga teemast huvitunud aega:

We focus on three general areas of performance: value creation, competitive effects, and innovation. We do not undertake a full welfare analysis but, presumably, these three objectives are closely associated with economic welfare. Overall, it appears that there is a consistent pattern of superior performance for PVCs. Specifically, enterprises supported by private venture capital are more likely to have successful exits and tend to generate higher value conditional on successful exit. The expected commercial value of an enterprise financed by private venture capital (PVC) is significantly higher than for an enterprise financed by government-sponsored venture capital (GVC). In addition, PVC financed enterprises are less likely to go out of business over relevant time horizons and are more likely to attract U.S. investment.

The effects on competition are less conclusive. On the one hand there is clear evidence that PVCs are associated with a greater likelihood of an IPO on a senior exchange (the TSE, NYSE, or NASDAQ), and GVCs with IPOs on junior exchanges (mainly the TSX-VN). This suggests that PVCs may generate more competitiveness. However, PVCs are also associated with more mergers and acquisitions, including by industry insiders, which may be considered as less competitive outcomes. There also appears to be some evidence of differential impacts on innovation. Relative to GVCs, enterprises funded by PVC finance operate more often in high-technology industries. They also show a greater propensity to patent.

Putting these three areas together – value creation, competition, and innovation, it appears that enterprises supported by private venture capital have an overall superior performance. These results are significant even though it is difficult to obtain sufficient data at a precise enough level to draw strong inferences. In principle, it would be desirable to have data about the actual investment provided to each venture by the different types of venture capitalists, but insufficient information of this type is available. Given the available information, we find our results to be strongly suggestive, albeit far from definitive.

See, et autorite hinnangul ei ole tegu kaugeltki ammendava ja lõpliku uurimusega ei tähenda, et sellest ei võiks oluliselt väiksema ja vaesema riigi elanikud järeldusi teha.

Tags: arengufond, riskikapital

This entry was posted on Friday, December 4th, 2009 at 16:57 and is filed under Jüri. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.