Naftaajastu lõpu üle spekuleerimine on kestnud aastakümneid, kuid suuremad kõikumised hindades koos loodust laastavate õnnetustega tõstavad pidevalt ent vaikselt käiva diskussiooni sageli ajalehtede esikülgedele, kus mõned olulised nüansid kipuvad kaduma minema.

Üks peamistest kaduma minevatest nüanssidest on naftatootmise tipu saabumine (n.n. peak oil), mille järel tõusevad kütusehinnad enamuse jaoks shokeeriva kiirusega, millele järgnevad kiiresti muud probleemid, mis võivad olukorra teha katastroofiliseks. Ühtlasi ei peeta sageli paljuks lisada, et turumajandus energiakriisi ära hoia.

Mõned aastad tagasi kirjutas James Hamilton postituse “How to talk to an economist about peak oil”, kus üritas vähendada lõhet arusaamades, mis on naftaajastu tipu tagajärgede üle arutlemisel tekkinud teiste seas majandusteadlaste, geoloogide ja keskkonnaaktivistide vahel. Terminoloogilised nüansid, eeldused ja paradigmad on erinevatel gruppidel erinevad, mis tekitab ka segadust vastastikusel suhtlemisel. Diskussioon muutub taolises segaduses aga emotsionaalsemaks ning arutelud kipuvad taanduma inimestele isikuomadustele mitte argumentidele.

Majandusteadlaste seisukohtade illustreerimiseks toob Hamilton näiteks olukorra, kus naftahind tõuseb kahe aasta pärast enam kui kolm kord (60 USD’lt 200 USD’le) ja küsib, kui nafta on kahe aasta pärast enam kui kolm kord kallim, siis miks peaks kasumist huvitatud ettevõtja müüma nafta täna kolm korda odavamalt kui ta on veendunud, et paar aastat ootamist võimaldab tal naftat oluliselt kallimalt müüa:

If oil producers did respond to these very strong incentives by holding back oil from today’s market, the effect would be to drive today’s price up. This profit-seeking wouldn’t drive the price all the way up to $200, because you have significant interest, storage, and idle capacity expenses from trying to wait around a couple of years before getting your profit. An economist would expect the end result of this profit-seeking to be that the price today is lower than what it will be in two years by an amount that reflects these interest and other expenses, but certainly far less than the difference between $60 and $200 a barrel.

Hamilton ei häbene tunnistamast, et tegu on lihtsustatud ja ekstreemse näitega, kuid märksa realistlikumad detailid ei muuda inimesi vähem enesekasupüüdlikeks. Vaba turumajanduse tingimustes on naftahindadesse integreeritud kõigi turul tegutsejate informatsioon. Tänane hind on ühtlasi parima suunanäitaja homsele hinnale. Kui inimestel on oma raha mängus, siis on neil alati ainuüksi enesekasupüüdlikel põhjustel oluline olla võimalikult hästi informeeritud muutustest, mis võivad hinda üles või alla lükata.

Naftaajastu lõpp ei tule kiiresti ja katastroofiliselt vaid järkjärguliselt, paljude jaoks lausa märkamatult. Naftat kasutatakse mitmetes erinevates valdkondades ja mitmetel erinevatel eesmärkidel miljardite erinevate inimeste poolt, kelle tundlikkus nafta hinna suhtes sunnib neid, kas naftat vähem tarbima või leidma alternatiive. Mitmed alternatiivid on juba täna olemas, kuid naftaga on sarnaste eesmärkide saavutamine tänaste hindade juures sageli odavam.  Kui alternatiiv muutub mõnes valdkonnas aga odavamaks, siis loobutakse nafta kasutamisest, mis omakorda vabastab mingi koguse tarbimisest, mis omakorda stabiliseerib hindasid.

Kõrgemate naftahindade juures muutub kasumlikumaks nafta tootmine keerulisemate ning kulukamate tehnoloogiliste lahendustega alustades kilomeetrite sügavuselt merepõhjast puurimisega ja lõpetades tõrvliivadest nafta eraldamisega. Mida kõrgem on nafta hind, seda suuremaks muutuvad tänu kasumliku kogumise võimalusele potentsiaalsed naftavarud ja seda mõjuvamaks (eelkõige rahaliselt) kujunevad ajendid uusi tehnoloogiaid välja töötada, mis võimaldavad omakorda kas kokkuhoidu või ligipääsu uutele varudele.

Nii nagu James Hamiltonil tekib ka minul järjekordsest katastroofilisest naftaajastu lõppu kuulutavat artiklit lugedes, et kui varsti on nafta sedavõrd väärtuslik, siis miks keegi rikkaks ei taha saada:

How could it be that there are billions and billions of easy dollars to be made, and nobody can be bothered to collect them? Unless you have a clear answer for that question, an economist at that point is going to ask whether you’re sure that you’ve got all the facts straight, that oil really is going to sell for $200 a barrel in just two years.

Kui midagi suudab naftaajastu lõpu saabumist leevendada ja üleminekut alternatiividel soodustada, siis on see just efektiivselt toimivad turud, mis suudavad läbi hindades sisalduva informatsiooni suunata enesekasupüüdlike indiviidide valikuid.

Samal teemal:

• The Future of Global Oil Supply: Understanding the Building Blocks (2009)
• 5 põhjust, miks naftahind lähi-aastatel langeb (2008)
• Nafta hinnast ja nafta ammendumisest – paanikata (2005)

It’s a pity that Russia has not made much progress in the last decade. Seven years ago I published an article on Russia where I compared Putin’s reforms to building a Potemkin village. If published today, the article would still be an accurate description of Russia. At that time, my points seemed perhaps too harsh as Putin had served as the president for three years and Russia was in the middle of economic recovery. However, the recent special report on Russia by the Financial Times makes similar points.

Putin’s social contract for delivering increasing living standards in exchange for political passivity is no longer working. This outcome is not surprising given that the contract is based on something so volatile as the price of oil. No wonder that the Kremlin has decided to engage in the expansive interpretation of continental shelf and seeks opportunities for oil production in the Arctic.

Most importantly, citizens do not think that economy is improving and middle-class savings have been exhausted. Some experts argue that Russia looks more and more like the Soviet Union and point out similarities with the Brezhnev era. Sure, the GDP and real incomes doubled in the last decade. But this achievement had little to do with good governance and economic reforms. The growth relied on oil exports which created complacency and reluctance to carry out both economic and political reforms. Money from oil exports was used to buy political support and keep “semi-feudal” governance structures in place.

As the Financial Times points out “Kremlinology” is back in fashion as experts are looking for clues whether Putin or Medvedev will run for the president in 2012. Something as important as the choice of next president is characterized as a decision between two people. In this context, the description of governance process as a semi-feudal would be understatement. It is simply feudal.

Anarhism seostub enamusel inimestest vägivaldse segadusega, mida on põhjust vältida pea igal võimalusel. Isegi autoritaarse diktatuuri kehtestamine tundub olevat eelistatum anarhistlikust ühiskonnakorraldusest, kus tsentraliseeritud institutsioonid roll on minimaalne või olematu samas kui enamus otsuseid tehakse individuaalselt vabatahtlike kokkulepete raames. Vähemalt teoorias.

Bryan Caplan, kelle kirjutatu on varsemalt Cui Bono blogis mainimst leidnud, on tundnud mõnevõrra sügavamat huvi ka anarhismi vastu. Tema tõenäoliselt üheks olulisemaks panuseks on analüüs anarhismi praktiliselt rakendamisest Hispaanias 1930ndatel The Anarcho-Statists of Spain: An Historical, Economic, and Philosophical Analysis of Spanish Anarchism.

Tegu on pika ja põhjaliku analüüsiga “anarhismi” rakendamisest nii linnades kui maapiirkondades. Caplan üritab läbi vaadata idealistlikust retoorikast ja toetuda enda analüüsis pigem anarhistide tegudele, mis väljenduvad eelkõige institutsionaalsete muudatuste ja nende mõju välja toomises, anarhistlikest põhimõtetest lähtuvate reformide tagajärgedel ja piirangutel, mida anarhistid olid keskvõimu abil kehtestatud korra kindlustamiseks sunnitud rakendama.

Caplani ülevaade on mitmekülgne ja juhib muu hulgas tähelepanu anarhistlike rühmituste kiirele eemaldumisele enda esialgsetest põhimõtetest pärast üle võetud võimu nautimist ja ajenditel, mida väidetavalt anarhistlikud reformid lõid nii töötajatele kui ettevõtjatele linnades ja põllumajanduses maapiirkonnas. Caplani peamiseks Hispaania anarhistliku perioodi järelduseks on, et teadmata, millised on sinu tegude tagajärjed, on keeruline midagi head teha:

The Spanish Anarchists demanded the abolition of all government in the name of human freedom; but once they had the power to do so, they both participated in and established governments which were no less oppressive than any other. The proximate cause, I have argued, was that their underlying theories of freedom, capitalism, and socialism were uniformly in error. There was however a deeper cause: The Spanish Anarchists theorized emotionally and dogmatically, insofar as they theorized at all. For the most part, they accepted their confused theories as obvious, and instead focused their attention on “action.”

What the Spanish Anarchists failed to realize is that clear, rigorous thinking is the most important form of “action” that any critic of the status quo can perform. It does no good to seize the initiative and try to change the world unless you can reasonably expect your changes to be genuine improvements. History is filled with examples of deluded zealots who marched forth to save the world, defeated their enemies, and proceeded to make the world even worse. The example of the Russian Communists should have been omnipresent in the Spanish Anarchists’ minds; or they might have looked back to Spain’s conquest of Latin America; or to any number of other examples. Historians usually label such conquerors “misguided idealists,” but it would be far more accurate to label them “willfully self-deluded murderers”: “murderers” because they killed many innocent people; “self-deluded” because they were convinced they had the truth in spite of the limited time and effort they put into thinking about fundamental philosophical and political issues; “willfully” because they did not choose to devote the necessary time and effort to informing themselves about such fundamental issues.

Viimaste aastakümnete jooksul on anarhismi uurimisele ja teoreetilisele käsitlemisele oluliselt rohkem tähelepanu pöörama hakatud. Tõenäoliselt on üheks taolise suundumuse põhjuseks näiliselt kaootiline ja anarhiline tegevus internetiavarustes, mida kellelgi süstemaatiliselt kontrollida on keeruline.

Loetud päevad tagasi tekkis anarhistliku ühiskonna korralduse sügavamast käsitlemisest huvitatud majandusteadlastele uus ressurss Analytical Anarchsim lehekülje näol, mida autorid kirjeldavad järgmiselt:

Why anarchy? Research in anarchism has a fundamental theoretical importance for understanding the mystery of cooperation among strangers, which forms the basis of modern social order. Understanding anarchy also has a critical practical importance for transition economies, Third World development, and post-war reconstruction. Economic analysis of these problems cannot assume a functioning state.

Esialgu on leheküljel materjali veel üpris vähe, kuid kõige väärtuslikum on peaaegu 200 sissekandega kirjanduse loetelu, mis on autorite poolt tehtud hõlpsasti otsitavaks ja viidatud artiklid/teosed ka leitavaks. Väärib sirvimist.

The debt crisis suggests that not much has changed in Greece since the first performance of the Oresteia in Athens in 458 BC. Similarly to the Oresteia, there are no good choices available. Whatever path is chosen, politicians will be tormented by the Furies making it impossible to have a peace of mind. You will be damned if you do, damned if you don’t. Greece is cursed.

The choices are complex and difficult because it is not a temporary crisis of liquidity but that of solvency. Throughout the last decades Greece has not been able to raise sufficient government revenue to match its growing expenditure. The constant gap between expenditure and revenue was exacerbated by the financial crisis. As Dr. George Pagoulatos, Associate Professor of Politics at Department of International and European Economic Studies of Athens University of Economics and Business, pointed out in his presentation on March 24 at Harvard University: “This is crisis of our own doing.”

According to Dr. Pagoulatos, Greece lived through “the decade of complacency” after the euro entry in 2001. There was rapid credit extension because interest rates were lowered and it was cheaper to borrow. This concealed structural weaknesses of the economy. GDP growth relied on consumption which was fuelled by bank credit. Dr. Pagoulatos argued that this is really a crisis of Greek economic model.

The nature of crisis shows that Greece has operated like a huge socialist enterprise under what Hungarian economist Janos Kornai called “soft budget constraint”. The decision-makers have not had incentives to impose financial discipline because government was always able to issue more bonds with low interest rates in order to finance its debt. There seems to have been implicit assumption that if the situation turns worse, then assistance can be given by fellow eurozone governments. Dr. Pagoulatos pointed out that there is no rationality in budget process of many Greek government agencies. For example, public hospitals have accounting problems and do not submit balance sheets to government. Similar problems exist in local governments. The situation is made worse by wide-spread corruption.

The key to understanding the crisis and offering solutions is to figure out how to change incentive structure of and institutional constraints faced by Greek decision-makers. Dr. Pagoulatos argued that “Greece was not adequately monitored and sanctioned by the EU and the Greek government did not receive enough pressure from the EU.” This sounds like blaming murders in the House of Atreus as characterized by the Oresteia on the Trojan War. There might be indirect connection but this is not a cause of the tragedy.

Certainly, EU governments should have enlightened self-interest to assist Greece. Many of their financial institutions hold Greek government bonds. Greece is a small country but its crisis may have contagion effects on other EU countries. For instance, the Asian financial crisis in 1997 started in Thailand and spread from there to larger economies such as Indonesia and South Korea. However, at the same time EU governments must not create moral hazard and keep in mind that the whole Greek economy needs fundamental restructuring.

Most importantly, many macroeconomic analyses of the crisis ignore basic political economy. The root cause of the crisis stems from the nature of Greek interest groups. These groups are militant and narrow-minded demanding fulfillment of their pockets without any consideration of the consequences of their actions on overall economy. Greek politicians have found it easier to cave in. They have raised public sector wages, created more jobs in public sector and increased benefits. No wonder that government increased wages and pensions by 10.5 percent in 2009 – even if signs of the crisis were hard to ignore at that time.

It is hard to imagine that IMF and EU can impose conditionality, which would fundamentally alter this existing political economy equilibrium. Hence, the change has to come within Greece. The internal devaluation by cutting wages by 20 % or more could bring about “Creative Destruction” and get the Greek economy out of death spiral. The Oresteia is untypical tragedy because Athena intervenes and the play ends on a happy note. Why shouldn’t the Greek economic tragedy have a happy ending?

Is the Left taking over Germany? Is Germany becoming more isolationist? Is the country returning to the 18th Century provincialism? According to Jacob Heilbrunn’s article in the National Interest, the answer is affirmative to all these questions. However, I find this beautifully written characterization of modern-day Germany puzzling. This perspective seems to be suggesting that Germany is almost about to become another Italy – except with better mass market car production. Let me point out some points about the beauty of Germany capitalism.

Free market supporting Free Democrats gained seats in the 2009 parliamentary elections. Center-right Christian democrats did much better than their former coalition partner Social Democratic Party. The results of last elections show a strong support the center-right political agenda despite of the financial crisis. The success of the extreme left party Die Linke stems from the weakness of Social Democrats and populism of Die Linke’s leaders such as Oscar Lafontaine (who retired in January).

Opinion polls suggest that more Germans see capitalism as the best possible system than Americans, Brits, Australians, Canadians and of course, French, Italians and Spanish do. The Economist (February 13) issue shows that less than 10 % of Germans agree that capitalism is fatally flawed and a different economic system is needed. Roughly 13 % of Americans and 42 % of French agree with this statement.

The recent Economist survey suggests that Germany has become more Anglo-Saxon in its economic policy reforms. In this context, Rammstein’s song “Amerika ist Wunderbar” should be seen as a sincere statement – not sarcastic one. The government has reformed some elements social welfare system and it looks in much better shape than other continental European countries. Germany has been much more successful than the US and UK in implementing conservative fiscal policy and is a strong supporter at European Central Bank of sound monetary policies.

As far as isolationism is concerned, German politicians have sent troops to Balkans and Afghanistan despite of wide-spread pacifism at home. They may be reluctant to commit more troops (they are already third largest contributor) to Afghanistan and making more straightforward contribution by lifting the limits for engagement. Similarly, German politicians may be reluctant to bailout Greece but it is not clear why this reluctance to help other countries in the middle of debt-crisis has to be seen as a sign of isolationism. If we factor in historical, constitutional and political economy factors for the limited military engagement and the reluctance for bailout, then it is hardly a sign of German isolationism.

Most importantly, Germany is more engaged with the world through international trade than almost any other country. Even if the country is no longer the largest exporter in the world (the place was recently taken by China), it is the second largest exporter. Germany has managed to bring down real wages which has boosted the competiveness. As many small and medium sized firms are becoming more and more involved in international markets, it is difficult to argue that the country is moving towards greater isolationism.

The success of export-driven model has led to another type of criticism that Germany is not increasing its consumer spending and investments. Higher consumer spending and investments would increase demand in Germany for imports. This would allow Germany to export more as markets in its partner countries would expand. This criticism is offered from a particular macroeconomic perspective and it may have merit in the world of stylized economic models. As a matter of political economy, it is difficult to see how politicians could pull it off in the country that relies on the principles of fiscal conservatism and social equality. Lowering taxes requires cuts in government budget which would decrease social spending. Tax cuts without spending cuts would increase budget deficit.

All of this is not to say that Germany does not have any problems – certainly there are many such as rigid educational system, high unemployment in some regions and among some groups, too generous welfare state and so on. However, there is certainly more hope for Germany’s future than some commentators suggest. Fiat lux!

Conventional wisdom suggests that the Internet enhances democracy. Estonian as well as other policy-makers keep following this wisdom by making investments into public initiatives aiming at engaging citizens online. The proof seems to be in the pudding. In the last four elections people have been able to submit their vote online and percentage of voters using this opportunity has increased constantly in Estonia. There is even a correlation between increased participation and votes submitted online in the last municipal elections. But we should not fall for the fallacy of electoralism – tendency to focus on elections while ignoring other political realities. Elections are necessary but certainly not sufficient prerequisites of democracy. Hence, we should look a bigger picture how the Internet affects democracy.

Matthew Hindman’s recent book The Myth of Digital Democracy (Princeton University Press 2008) is great help for policy-makers in understanding the interactions between the Internet and democracy. I just published a review of his book in the Journal of Politics (Volume 72, Issue 1, January 2010). The following discussion is based on this review. Hindman provides comprehensive and methodologically vigorous research supported by extensive and detailed data. The data is based on the United States but should be relevant for policy-makers in other parts of the world as well. The findings are compelling enough to be taken seriously by researchers with diverse specializations as well as policy-makers with different persuasions, as Hindman covers a wide array: online campaigning, blogging, link structure, traffic and search and other issues are tackled in the book.

Without much theorizing on his part, the author lets the data speak for itself. He demonstrates that the Internet has not increased political mobilization and has not significantly broadened political discourse. These findings certainly challenge conventional wisdom on the democratizing power of the Internet. For instance, media reports tend to characterize online politics as being dominated by young people and used by politicians as a means to engage new generations. Hindman points out that while 43 percent of all World Wide Web traffic is generated by eighteen to thirty-four year olds, they only account for 32 percent of visits to news sites and 22 percent of visits to political sites.

The significance of his contribution comes out best in the discussion on link structure, traffic and search of political websites. Hindman establishes how so-called Googlearchy (referring to “the rule of the most heavily linked” web sites) shapes the role of political websites. This makes the link structure of the Internet a fundamental element in understanding online political activity. In collaboration with Kostas Tsioutsiouliklis and Judy Johnson, Hindman used computer science techniques to explore millions of political web pages and found that “a small set of hypersuccessful sites receives most of the links”. Substantial overlap between search results of leading search engines such as Yahoo and Google contributes to the winners-take-all patterns of online politics. This keeps public attention highly centralized. While search engines may provide opportunities for finding new sources of information, they also make it easier to visit known web sites. Most importantly, political websites are visited by an insignificant percentage of all web users: just slightly more than 0.1 percent of overall web traffic.

Extensive data in the book provides plenty of opportunities for expanding on some unexplored issues. For instance, Hindman points out some evidence for supporting the view that political websites are essentially online political echo chambers. This means that people with set ideological beliefs will visit certain websites in order to confirm their opinions rather than to seek out alternative explanations. However, the findings are not conclusive. Many political websites send or receive only trivial amount of traffic across ideological lines. Such political polarization is not the case for at least twelve of top 50 political sites, as a significant amount of traffic flows over to websites presenting competing viewpoints. Nevertheless, Hindman’s The Myth of Digital Democracy profoundly challenges the conventional wisdom about the democratizing effect of the Internet. Policy-makers should ignore this book at their own peril.

Mille poolest erineb ettevõtja teistest inimestest? Ta oskab välja mõelda ja teostada uusi viise kuidas klientide vajadusi rahuldada. See reegel ei käi ainult füüsiliste kaupadega tegelevate sektorite kohta vaid ka n-ö intellektuaalsete ettevõtjate kohta, kes on enda õlule võtnud keerulisemate ideede tutvustamise laiadele massidele.

Tulles tagasi ettevõtja unikaalsete omaduste juurde, kui oleks keegi minult kuu aega tagasi küsinud “Kas on hea mõte selgitada erinevaid majandusteooriaid räpi vormis?” oleksin kindlasti vastanud “Ei!”. Ning ma oleksin rängalt eksinud, kuna kaks intellektuaalset ettevõtjat John Papola ja Russ Roberts on just sellise asjaga suurepäraselt hakkama saanud.

See kaasahaarav video on (loodetavasti) esimene paljudest, mille on loonud projekt nimega EconStories. Seal on kokku saanud majandusteadlane Russ Roberts ja TV produtsent/režissöör John Papola. Tulemuseks on väga kõrgel tehnilisel tasemel muusikavideo, mille värsid riimuvad ning sõnumit pole riimidele ohvriks toodud. I-le paneb punkti ajalooliste isikutega sarnased näitlejad, kes ka hästi räppida oskavad. Ning lisaks veel mitmed väikesed detailid mida koheselt ei märka, aga mis silma hakkavad kui laul sekund-haaval läbi käia (kui näiteks eesmärgiks on subtiitrid õigesti ajastada ). Paljud sellised väikesed aga olulised detailid on oma analüüsis välja toonud Jeffrey Tucker Ludwig von Mises Instituudist:  The Brilliance of That Hayek vs. Keynes Rap.

Hea tulemus ei ole sugugi üllatav, kuna Russ Roberts on majandusteaduste professor George Masoni ülikoolis aga ka kvaliteetse interneti raadiosaate (podcasti) Econtalk saatejuht. Saate formaadiks on intervjuud erinevate majandusteadlastega (pikkuseks 1 – 1,5 tundi). Olen kuulanud mitmeid saateid ning Russ Roberts oskab väga hästi intervjueeritavat suunata ning omalt poolt täiendada. Kui on eesmärgiks ennast majandusteadusega kursis hoida siis on see saade kindlasti abiks.

Loodetavasti leiab “Fear the Boom and Bust” eestikeelne versioon oma tee ka kodumaiste majandusüliõpilaste ning -õppejõududeni.

Sõnad eesti keeles kaasalaulmiseks:

Juba sajand vastandume
[Keynes] Minu soov on juhtida majandust
[Hayek] Mina vaba turgu tahan vaid
Buumi ja masu tsüklit karda sa!
[Hayek] Süüdi selles madal intress on
[Keynes] Ei, see tuleb hoopis loomalikust algest

[Keynes laulab:]

John Maynard Keynes, kirjutas moodsast makrost
Just mees keda vajad kui majandus täpes on
Depresioonist, surutisest räägin nüüd
Kuula mind ja kiiresti sul asja selgeks teen.

BUUM, 1929 suur pauk käis
Ei tulnud majandus tagasi vaid lamama jäi
Tööpuudus ei langend, iga palk oli jäik
Ootad taastumist? (Tõesti või?) Ennekuulmatu!

Mul oli hea plaan millest juhm ka aru saab
Lihtne nõu – kogunõudlus tõusma peab
C, I, G teeb kokku Y
Kui summa kasvab siis ka majandus uus minek.

Juba sajand vastandume
[Keynes] Minu soov on juhtida majandust
[Hayek] Mina vaba turgu tahan vaid
Buumi ja masu tsüklit karda sa!
[Hayek] Süüdi selles madal intress on
[Keynes] Ei, see tuleb hoopis loomalikust algest

Asi selles, et kulutama peab, las kassa teeb KÕLL!
Ringleb raha, papp liikuma peab
Kui hoog langeb rahal ükspuha miks
Vaja valitsusel kulutada, turgutamisaeg on käes!

Sa ära säästa, kohe unusta see
Nagu ütlesin lõpuks kõik sureme
Säästmine on häving, see ongi säästuparadoks
Luhvtita sajalisi või majandus teeb kõõks,

kuna

Äri ajab edasi loomalik alge
Pull ja karu, neid kartma pead
Mõjutab see kapitalimahutust, tulu ja kasvu
Seepärast valitsus turgutama peab

Rahapakkumist ja eelarvet üles pumpama
Sotsiaalne töökoht või sõda annab sama tulemuse see
Isegi katkine aken aitab klaasijaga rikkust jagada
Majanduse tervemaks teeb nii kordisti

Kui keskpanga intressipoliitika enam välja ei vea,
Likviidsuslõks, seda uut raha pangast ei saa
Eelarvedefitsiit on see lahendus mida otsinud sa
Kuluta kuis jaksad, nii tegema pead!

Minu üldteooria palju lainet lõi (revolutsioon!)
Kogu majandusteaduse minu sülle see tõi
Tead mind ju küll, mõõdukas, siiski kummardan
Ja hüüame koos: me kõik keinslased nüüd!

Juba sajand vastandume
[Keynes] Minu soov on juhtida majandust
[Hayek] Mina vaba turgu tahan vaid
Buumi ja masu tsüklit karda sa!
[Keynes] Sai öeldud mul kõik, Freddie H
Selge peaks see nüüd sul olema!

[Hayek laulab:]

Nagu sõber Keynes laias plaanis seletan
Varjab teooria tal muutuste mehaanikat
See lihtne valem liialt palju üldistab
Puudub sealt inimtegevus ja motivatsioon

Ja ikkagi see on hea põhjus ju
Poliitikutel päästa sõbrad pankurid
Sa annad neile õiguse meile kaela määrida
Sada laenu, mille rahvas kinni peab plekkima

Kui paned pidu odava laenuga
Ära paranda pead uue võlaga
Investeeri õigete säästudega
Turg kordineerib aega intressiga

Kui kulutad siis lükkad nööri sa
Lõpuks mu sõber surnud on su teooria
Ära nüüd põe, et panen paika su ma
Kuula kuidas koolitab sind Austria teooria

Juba sajand vastandume
[Keynes] Minu soov on juhtida majandust
[Hayek] Mina vaba turgu tahan vaid
Buumi ja masu tsüklit karda sa!
[Hayek] Süüdi selles madal intress on
[Keynes] Ei, see tuleb hoopis loomalikust algest

Surutis on vale asi mida uurida
Buum on see millest pead hoiduma
Kapitali struktuuril seisab mu teooria
Väärinvesteeringud masu meile toovad

Laenude kasv paneb buumi paisuma
Keskpanga madal kurss, kas taipada seda sa?
Uus raha pole tegelik laenatav vara
Inflatsioon paneb tegijad investeerima

Et ehitada põllu peale uue maja
Buum peab pauguga lõppema
Säästud pole ehtsat, kulutused liialt suured ka
Ja ressursse on vähem kui arvasid sa.

Nii buumist saab masu kui intress tõuseb
Tootmiskulud ja hinnasignaalid oli väärad
Buum oli ainult läbu seda nüüd tead
Allahinnata tuleb nüüd kõik see kapital.

Olgu see kahekümnendad või kaks tuhat viis
Halb investeering tundub kullana siis
Säästma peab et investeerida, ära trüki raha
Või masu sel järgneb, majandusel hakkab paha.

See nii-öelda turgutus teeb suurema jama
Ikka sama, ikka valet signaali saadad sa
See laenukriis pole likviidsuslõks
Lihtsalt pangad on lõhki, nii on, jutul lõpp.

Juba sajand vastandume
[Keynes] Minu soov on juhtida majandust
[Hayek] Mina vaba turgu tahan vaid
Buumi ja masu tsüklit karda sa!
[Hayek] Süüdi selles madal intress on
[Keynes] Ei, see tuleb hoopis loomalikust algest

“Majandusteadlaste ja poliitifilosoofide ideed, kui need on õiged kui ka siis kui need on väärad on mõjuvõimsamad kui tavaliselt arvatakse. Just ideed valitsevadki maailma. Tegudeinimesed, kes arvavad et on vabad intellektuaalsetest mõjudest on tavaliselt mõne iganenud majandusteadlase orjuses.”
John Maynard Keynes
Tööhõive, intressi ja raha üldteooria

“Majandusteaduse kummaliseks ülesandeks on selgitada inimestele kui vähe nad tegelikult teavad asjadest mida nad oma arust oskavad planeerida.”

F.A. Hayek
Hukutav upsakus

Eelmisel suvel ilmus Will Wilkinsonilt esseeline uurimus Thinking Clearly about Economic Inequality, kus autor analüüsis sissetulekute ebavõrdust kui kontseptsiooni, sissetulekute ebavõrdsuse kasvu fenomeni USA’s viimaste aastakümnete jooksul ja hüpoteesi, mille kohaselt viib sissetulekute ebavõrdsus poliitilise võimu koondumiseni sarnase ühtsete huvidega rikka eliidi kätte.

Wilkinsoni essee on põhjalik ja sisaldab hulgaliselt viiteid teadusartiklitele ja monograafiatele, mis annab ka tema üldisemale järeldusele rohkem kaalu. Nimelt jõuab Wilkinson tõdemuseni, et sissetulekute ebavõrdus on ülepaisutatud probleem, millele pööratakse õigustamatult palju tähelepanu ja seda sageli tõeliste probleemide arvelt. Ühtlasi selgub esseest kui ebaadekvaatne näitaja on sissetulekute ebavõrdsus (enamasti Gini koefitsendi/indeksi näol) mingi poliitika õigustamiseks.

Essee sisaldab ka hulgaliselt tähelepanekuid, mis väärivad eraldi välja toomist:

• sissetulekute ebavõrdsus on märksa vähem oluline kui tarbimise ebavõrdsus, sest lõppude lõpuks ei suurenda raha inimeste heaolu vaid hoopis see, mida selle raha eest saab – materiaalne heaolu on oluline mitte number pangaarvel.
• majanduslik ebavõrdsus, mida eelkõige sissetulekutega võrdsustatakse, ei võta arvesse, et odavama kauba kvaliteet on võrreldes kallima kaubaga kiiremini paranenud ja teiseks, kallima kauba hind kasvab sageli kiiremini kiiremini kui odavama kauba hind, mis aga vähendab ebavõrdust odavamaid kaupu tarbiva grupiga.
• n.n. õnnelikkuse uurijad on leidnud, et inimestelt nende õnnelikkuse või rahulolu kohta küsides selgub, et ebavõrdsuse tase on viimaste aastakümnete jooksul pigem kahanenud kui kasvanud, sest madalama sissetulekuga inimeste võimalused on oluliselt rohkem laienenud kui superrikaste omad.
• sissetulekute ebavõrdsus üksinda, ilma teiste näitajateta, ei ütle praktiliselt mitte kui midagi vaadeldava ühiskonna õigluse kohta, sest väike Gini koefitsent võib olla märk nii ulatuslikust ümberjaotamisest või vaesemale elanikkonnale suunatud meetmete toimimisest kui ka rikkust loovate või ettevõtluse toetamiseks vajalike ajendite hävitamisest.
• sissetulekute jaotuse ebavõrdsus ei tähenda veel seda, et tegu oleks probleemiga, mida peab läbi sissetulekute ümberjagamise korrigeerima, sest tegu võib olla täiesti õiglase majandustegevuse tulemusega, kus kõrgema sissetulekuga inimesed võivad leida, et neid karistatakse selle eest, et nad on tootlikumad, ettevõtlikumad ja teinud (sageli valusaid) valikuid kõrgem sissetuleku nimel.
• väide, et sissetulekute ebavõrdsus viib poliitilise võimu koondumiseni, ei vasta vähemalt USA praktikas tõele. Meelis viitas mõni aeg tagasi Bryan Caplani raamatule Myth of the Rational Voter, mille üheks läbivaks argumendiks on, et inimesed ei hääleta niivõrd lähtuvalt enda majanduslikest huvidest kui maailmavaatelistest eelistustest isegi kui need eelistused osutuvad neile endile majanduslikult kahjulikuks.
• kui meid huvitab võimalikult paljude inimeste heaolu, siis tuleks panustada mitte sissetulekute ebavõrdsuse fetisheerimisele ja ümberjagamisele vaid vaesuse põhjustele – mis takistavad inimestel omandamast haridust või leidmast tööd, kas nad on kuskilt tahtlikult tõrjutud jne.

Wilkinson ei jäta tähelepanuta ka tõsiasja, et sissetulekute ebavõrdsus on pigem retooriline tupik, mis rajaneb mitmetele metafooridele, mis ühiskonna kirjeldamiseks ei sobi ning toob välja ühe vägagi tabava tsitaadid David Schmidtz’ilt:

In a race, equal opportunity matters. In a race, people need to start on an equal footing. Why? Because a race’s purpose is to measure relative performance. Measuring relative performance, though, is not a society’s purpose. We form societies with the Joneses so that we may do well, period, not so that we may do well relative to the Joneses. To do well, period, people need a good footing, not an equal footing. No one needs to win, so no one needs a fair chance to win. No one needs to keep up with the Joneses, so no one needs a fair chance to keep up with the Joneses. No one needs to put the Joneses in their place or to stop them from pulling ahead. The Joneses are neighbors, not competitors.

Wilkinson’i essee andis alust ka eelmise oktoobri Cato Unbound numbrile Inequality: Facts and Values, kus Wilkinson võtab enda pikema kirjutise lühemalt kokku ja millele reageerivad nii sissetulekute ebavõrdsust oluliseks kui suhteliselt ebaoluliseks pidavad inimesed. Järgnev diskussioon võimaldab aga huvilistele sukelduda küsimuse nüanssidesse.

Lõpetuseks tooks aga eraldi välja eelmise aasta novembris ilmunud  Scott Winship’i postituse, kus tuleb üksikasjalikumalt juttu Thomas Piketty ja Emmanuel Saez’i 2004. aasta uurimusest Income inequality in the United States, 1913-2002 (pdf).

Winship toob enda üksikasjalikus postituses välja kui suurt mõju võivad muudatused maksupoliitikas avaldada inimeste poolt deklareeritud sissetulekutele ja seeläbi ebavõrdsuse statistikale. Winship korrigeerib ka Piketty ja Saez’i tulemusi ja leiab muu hulgas, et (1) kõige rikkamate sissetulekud ei kasvanud sugugi nii kiiresti kui väidetud, (2) aktsiaturgudel toimuv mõjutab oluliselt rikkaimate sissetulekuid, (3) enamus sissetulekute ebavõrdsusest tuleneb sellest, et superrikkad said rikkamaks mitte vaesed ei jäänud vaesemaks.

Sissetulekute ebavõrdsus on teema, kus ühest numbrist (Gini koefitsent) üritatakse välja pigistada järeldusi, milleks nad tegelikult alust ei anna. Kui ei midagi muud, siis tasub ainult sissetulekute ebavõrdsusele rõhuvatesse sõnavõttudesse suhtuda skeptiliselt ning tunda huvi, kas äkki on tegu hoopis kellegi kitsamate poliitiliste huvidega.

Peter Schiff on USA finantsekspert keda olen pikka aega jälginud ning kelle talupojamõistuslikud (common sense) seletused USA majanduses toimuva kohta on olnud väga paeluvad. Ning mitte ainult paeluvad vaid ka ennustustena vettpidavad. Nimelt hoiatas ta kinnisvaramulli tekkimise ja selle lõhkemise eest juba aastaid tagasi ning YouTube’st võib ka palju selliseid videoid leida.

Tal on oma maaklerfirma Euro Pacific Capital, mille kaudu aitab ameeriklastel välismaistesse (peamiselt Aasia) aktsiatesse investeerida. Lisaks kandideerib ta Connecticuti osariigis USA Senatisse.  Küllalt huvitav tegelane kellest võiks edaspidi pikema jutu kirjutada, lisaks eelpool mainitule vürtsitab tema lugu fakt, et tema isa istub vangis tulumaksu põhimõttelise mittemaksmise eest.

Tänase blogipostituse põhjuseks on tema viimane vlog (video log), milles ta räägib mis juhtus Ameerika Samoas peale seda kui USAs kehtiv miinimumpalk hakkas kehtima ka selles väikeses Vaikse ookeani omavalitsuslikul alal. Tekkinud majanduslik kahju on tõenäoliselt võrdne või suurem saareriiki hiljuti tabanud tsunamist.

Kaasblogija Jüri on oma blogis miinimupalga teemal regulaarselt sõna võtnud. Olen Jüriga samal seisukohal ja leian, et miinimumpalk tuleks kaotada. Äärmuslikul juhul võib miinimumpalk teha väga suurt kahjut, tavaliselt teeb aga keskmise suurusega kahjut. Miinimupalk on üks paljudest põhjustest miks tööpuudus on praegusel kõrgel tasemel.

Ligipääs internetile võimaldab osa saada diskussioonidest ja väitlustest, mis jääks muidu eestlaste jaoks väga kaugeks. Parimal juhul saaks mingi ettekujutuse toimuvast läbi akadeemilise kirjanduse, kuid sageli pole ka need võimalused Eestis kõige paremad. Natuke laiemale lugejaskonnale suunatud ajakirjad, mille lehekülgedel käib vähemalt USA tõsisem majanduspoliitiline diskussioon, ei jõua aga sageli isegi Euroopa suurematesse linnadesse muud moodi kui eritellimusega.

Õnneks on meil siiski internet, mis tänu artiklite avaldamisele veebis ja kommentaaridele blogides võimaldab osa saada majanduspoliitilistest debattidest, mis on küll arusaadavalt USA-kesksed, kuid annavad sellele vaatamata hea ettekujutuse sellest, milliseid argumente ja retoorikat kasutavad erineva maailmavaatega inimesed enda seisukohtade selgitamiseks ja lugejate veenmiseks.

Ilmselgelt ei too klassifikatsioon “parempoolne” ja “vasakpoolne” liigset selgust taolise debati kajastamisesse, kuid vähemalt võimaldab natuke paremini orienteeruda osalejate poliitilistes eelistustes.

Viimase aja üks laiapõhjalisemaid diskussioone sai alguse Jim Manzi artiklist Keeping America’s Edge, kus autor üritab leida kuldset keskteed tormilise innovatsiooni ja stabiliseeriva sotsiaalse sidususe vahel. Artikkel on pikk ja sisaldab hulgaliselt huvitavaid tähelepanekuid ja isegi soovitusi, kuid miskipärast haakus artikli kommenteerijatega kõige paremini üks lõik:

From 1980 through today, America’s share of global output has been constant at about 21%. Europe’s share, meanwhile, has been collapsing in the face of global competition — going from a little less than 40% of global production in the 1970s to about 25% today. Opting for social democracy instead of innovative capitalism, Europe has ceded this share to China (predominantly), India, and the rest of the developing world.

New York Times’i üks parempoolsemaid kolumnist Ross Douthat tõstis enda kolumnis sama lõiku esile kui head näidet sellest, millest USA peaks hoiduma, mis aga andis hoogu vasakpoolsema maailmavaatega kommenteerijatele. Jonathan Chait leidis, et Manzi väited sotsiaaldemokraatlikuma ühiskonna korralduse tagasihoidlikumast majanduskasvust ei vasta päris tõele ning järeldas, et Manzi artikkel näib isegi õigustavat sotsiaaldemokraatlikumat ühiskonna korraldust. Manzi ise nii ei arvanud ja täpsustas enda seisukohta nagu ka enda lähenemise loogikat kahes täiendavas postituses (1 ja 2), kus vastas ka The Economisti blogis Democracy in America tekkinud küsimustele.

Vasakpoolne raskekahurivägi Paul Krugmani isikus ei vaikinud kaua. Krugman alustas tagasihoidliku blogipostitusega, mille lõpust kasvas välja kolumn New York Times’i jaoks, kus Nobeli memoriaalpreemia laureaat selgitab lugejatele, kuidas parempoolsed liiga kergekäeliselt Euroopa majanduslikust edust üle libisevad ega suuda märgata ilmselget:

Actually, Europe’s economic success should be obvious even without statistics. For those Americans who have visited Paris: did it look poor and backward? What about Frankfurt or London? You should always bear in mind that when the question is which to believe — official economic statistics or your own lying eyes — the eyes have it.

Krugman’i kolumn ärgitas mõnevõrra parempoolsete vaadetega majandusteadlasi reageerima. Greg Mankiw tõi lühikeses postituses välja SKT inimese kohta, mis korrigeeritud ostujõuga (edaspidi: PPP) ja Mark Perry tõi enda postituses välja tabeli, kus on näidatud SKT inimese kohta (PPP) Euroopa riikides ja USA osariikides.

Tyler Cowen, keda üldiselt liigitatakse parempoolsete sekka, proovis lausa kahes (1 ja 2) postituses tähelepanu juhtida sellele, mis on kummagi leeri tugevused ja nõrkused, millele tasub tähelepanu pöörata ja millega arvestada. Cowen on enda postituses küll äärmiselt tasakaalukas, kuid viitas siiski mõned päevad hiljem Tino Sanandaji “poleemilisele” postitusele Krugman deceives Yglesias:

The pattern during the last 100 years has been for countries with functioning economies to grow faster the lower they start. If Yglesias was an trained economist he would know all this. Conditional Convergence is one of the most robust relations in growth theory. Krugman knows this, but Krugman is a liar, he just wants to maximize his ideological argument at any given point, deceiving his readers if he has to.

Postitus on hiljem täienenud ja sisaldab ka diskussiooni sellest, kust kogu debatt alguse sai ja mida keegi tõestada üritab. Ühtlasi võib sealt leida hulgaliselt graafikuid ja üpris intuitiivset selgitust konvergentsist majandusteoorias.

Esile tõstmist väärib ka üks varasem Sanandaji positus Dynamic America, Poor Europe, kust võib leida Tyler Cowen’i ärgitusele koostatud tabeli sellest, milline on USA’sse emigreerunud erinevate Euroopa riikide elanike SKT inimese kohta võrreldes nende päritolu maale jäänud saatusekaaslastega. Sanandaji selgitab ka enda lähenemise metodoloogilist poolt. Ühtlasi on tegu ka repliigiga Krugman’i New York Times’is ilmunud kolmunile, millele juba eelnevalt viitasin.

Ma olen teadlikult vältinud kõigi nende postituste sisu ümber kirjutamist, sest kuidas erinevad inimesed enda seisukohti esitavad, vigasid tunnistavad või teiste argumentatsiooni puudusi välja toovad on omaette väärtus. Tõsi, eelnevalt toodud kümnete viidete seas on märksa rohkem “parempoolse” maailmavaatega inimesi, kuid miski ei takista kommentaarides “vasakpoolsema” maailmavaatega inimeste postitustele või artiklitele viitamast.

Neil, keda huvitavad eelkõige järeldused debatist, võib huvi pakkuda Clive Crooki artikkel US vs. Europe: No Winner, mis võtab olulisemad argumendid kompaktselt kokku ühel leheküljel:

In a recent column, Krugman urged readers to trust their eyes more than dry statistics (something you could rarely accuse him of doing, which I honestly mean as a compliment). Don’t people seem well off in London, Paris, and Frankfurt, he asks? They do. Milan is also really nice: all those Ferraris. But these places are not exactly at the European mean. He should try comparing Bolton, Lancashire (my hometown) with Princeton, N.J. That would remind him that statistics can be useful. But if superficial impressions are allowed, here is mine gleaned from traveling around the U.S.: Americans live in bigger houses than their European counterparts, eat better food, drive bigger cars, wear better clothes, and are surrounded by more and better stuff.

Put it this way: If America’s living standards suddenly descended to Europe’s, rather than the other way round, it would be a calamity that would make the country’s present economic difficulties look trivial.

And yet, as I say, higher U.S. productivity is not the main reason for this prosperity gap. Comparing America with the richest European countries, output per hour worked is not that different. In levels of productivity, Europe’s most successful economies have caught up. Then why are they still so much poorer? Because Europeans work less. A higher proportion of the U.S. population is employed, and Americans work longer hours. Effort, not efficiency, is why Americans are richer.

Ilmselgelt ei tule taolisi postitusi Cui Bono’s kunagi palju (kui üldse!) olema, kuid kahetsusväärne tõsiasi on, et majandusteemalised debati on Eestis enamasti pealiskaudsed, andmetevaesed (seda vaatamata Eurostatile) ning rohkem mõjutatud poliitikute ja intellektuaalse eliidi suhtelise staatuse mängudest, mille käigus on tõe poole pürgimisest sageli lihtsalt loobutud teistele ära panemise nimel.