Mille poolest erineb ettevõtja teistest inimestest? Ta oskab välja mõelda ja teostada uusi viise kuidas klientide vajadusi rahuldada. See reegel ei käi ainult füüsiliste kaupadega tegelevate sektorite kohta vaid ka n-ö intellektuaalsete ettevõtjate kohta, kes on enda õlule võtnud keerulisemate ideede tutvustamise laiadele massidele.

Tulles tagasi ettevõtja unikaalsete omaduste juurde, kui oleks keegi minult kuu aega tagasi küsinud “Kas on hea mõte selgitada erinevaid majandusteooriaid räpi vormis?” oleksin kindlasti vastanud “Ei!”. Ning ma oleksin rängalt eksinud, kuna kaks intellektuaalset ettevõtjat John Papola ja Russ Roberts on just sellise asjaga suurepäraselt hakkama saanud.

See kaasahaarav video on (loodetavasti) esimene paljudest, mille on loonud projekt nimega EconStories. Seal on kokku saanud majandusteadlane Russ Roberts ja TV produtsent/režissöör John Papola. Tulemuseks on väga kõrgel tehnilisel tasemel muusikavideo, mille värsid riimuvad ning sõnumit pole riimidele ohvriks toodud. I-le paneb punkti ajalooliste isikutega sarnased näitlejad, kes ka hästi räppida oskavad. Ning lisaks veel mitmed väikesed detailid mida koheselt ei märka, aga mis silma hakkavad kui laul sekund-haaval läbi käia (kui näiteks eesmärgiks on subtiitrid õigesti ajastada ). Paljud sellised väikesed aga olulised detailid on oma analüüsis välja toonud Jeffrey Tucker Ludwig von Mises Instituudist:  The Brilliance of That Hayek vs. Keynes Rap.

Hea tulemus ei ole sugugi üllatav, kuna Russ Roberts on majandusteaduste professor George Masoni ülikoolis aga ka kvaliteetse interneti raadiosaate (podcasti) Econtalk saatejuht. Saate formaadiks on intervjuud erinevate majandusteadlastega (pikkuseks 1 – 1,5 tundi). Olen kuulanud mitmeid saateid ning Russ Roberts oskab väga hästi intervjueeritavat suunata ning omalt poolt täiendada. Kui on eesmärgiks ennast majandusteadusega kursis hoida siis on see saade kindlasti abiks.

Loodetavasti leiab “Fear the Boom and Bust” eestikeelne versioon oma tee ka kodumaiste majandusüliõpilaste ning -õppejõududeni.

Sõnad eesti keeles kaasalaulmiseks:

Juba sajand vastandume
[Keynes] Minu soov on juhtida majandust
[Hayek] Mina vaba turgu tahan vaid
Buumi ja masu tsüklit karda sa!
[Hayek] Süüdi selles madal intress on
[Keynes] Ei, see tuleb hoopis loomalikust algest

[Keynes laulab:]

John Maynard Keynes, kirjutas moodsast makrost
Just mees keda vajad kui majandus täpes on
Depresioonist, surutisest räägin nüüd
Kuula mind ja kiiresti sul asja selgeks teen.

BUUM, 1929 suur pauk käis
Ei tulnud majandus tagasi vaid lamama jäi
Tööpuudus ei langend, iga palk oli jäik
Ootad taastumist? (Tõesti või?) Ennekuulmatu!

Mul oli hea plaan millest juhm ka aru saab
Lihtne nõu – kogunõudlus tõusma peab
C, I, G teeb kokku Y
Kui summa kasvab siis ka majandus uus minek.

Juba sajand vastandume
[Keynes] Minu soov on juhtida majandust
[Hayek] Mina vaba turgu tahan vaid
Buumi ja masu tsüklit karda sa!
[Hayek] Süüdi selles madal intress on
[Keynes] Ei, see tuleb hoopis loomalikust algest

Asi selles, et kulutama peab, las kassa teeb KÕLL!
Ringleb raha, papp liikuma peab
Kui hoog langeb rahal ükspuha miks
Vaja valitsusel kulutada, turgutamisaeg on käes!

Sa ära säästa, kohe unusta see
Nagu ütlesin lõpuks kõik sureme
Säästmine on häving, see ongi säästuparadoks
Luhvtita sajalisi või majandus teeb kõõks,

kuna

Äri ajab edasi loomalik alge
Pull ja karu, neid kartma pead
Mõjutab see kapitalimahutust, tulu ja kasvu
Seepärast valitsus turgutama peab

Rahapakkumist ja eelarvet üles pumpama
Sotsiaalne töökoht või sõda annab sama tulemuse see
Isegi katkine aken aitab klaasijaga rikkust jagada
Majanduse tervemaks teeb nii kordisti

Kui keskpanga intressipoliitika enam välja ei vea,
Likviidsuslõks, seda uut raha pangast ei saa
Eelarvedefitsiit on see lahendus mida otsinud sa
Kuluta kuis jaksad, nii tegema pead!

Minu üldteooria palju lainet lõi (revolutsioon!)
Kogu majandusteaduse minu sülle see tõi
Tead mind ju küll, mõõdukas, siiski kummardan
Ja hüüame koos: me kõik keinslased nüüd!

Juba sajand vastandume
[Keynes] Minu soov on juhtida majandust
[Hayek] Mina vaba turgu tahan vaid
Buumi ja masu tsüklit karda sa!
[Keynes] Sai öeldud mul kõik, Freddie H
Selge peaks see nüüd sul olema!

[Hayek laulab:]

Nagu sõber Keynes laias plaanis seletan
Varjab teooria tal muutuste mehaanikat
See lihtne valem liialt palju üldistab
Puudub sealt inimtegevus ja motivatsioon

Ja ikkagi see on hea põhjus ju
Poliitikutel päästa sõbrad pankurid
Sa annad neile õiguse meile kaela määrida
Sada laenu, mille rahvas kinni peab plekkima

Kui paned pidu odava laenuga
Ära paranda pead uue võlaga
Investeeri õigete säästudega
Turg kordineerib aega intressiga

Kui kulutad siis lükkad nööri sa
Lõpuks mu sõber surnud on su teooria
Ära nüüd põe, et panen paika su ma
Kuula kuidas koolitab sind Austria teooria

Juba sajand vastandume
[Keynes] Minu soov on juhtida majandust
[Hayek] Mina vaba turgu tahan vaid
Buumi ja masu tsüklit karda sa!
[Hayek] Süüdi selles madal intress on
[Keynes] Ei, see tuleb hoopis loomalikust algest

Surutis on vale asi mida uurida
Buum on see millest pead hoiduma
Kapitali struktuuril seisab mu teooria
Väärinvesteeringud masu meile toovad

Laenude kasv paneb buumi paisuma
Keskpanga madal kurss, kas taipada seda sa?
Uus raha pole tegelik laenatav vara
Inflatsioon paneb tegijad investeerima

Et ehitada põllu peale uue maja
Buum peab pauguga lõppema
Säästud pole ehtsat, kulutused liialt suured ka
Ja ressursse on vähem kui arvasid sa.

Nii buumist saab masu kui intress tõuseb
Tootmiskulud ja hinnasignaalid oli väärad
Buum oli ainult läbu seda nüüd tead
Allahinnata tuleb nüüd kõik see kapital.

Olgu see kahekümnendad või kaks tuhat viis
Halb investeering tundub kullana siis
Säästma peab et investeerida, ära trüki raha
Või masu sel järgneb, majandusel hakkab paha.

See nii-öelda turgutus teeb suurema jama
Ikka sama, ikka valet signaali saadad sa
See laenukriis pole likviidsuslõks
Lihtsalt pangad on lõhki, nii on, jutul lõpp.

Juba sajand vastandume
[Keynes] Minu soov on juhtida majandust
[Hayek] Mina vaba turgu tahan vaid
Buumi ja masu tsüklit karda sa!
[Hayek] Süüdi selles madal intress on
[Keynes] Ei, see tuleb hoopis loomalikust algest

“Majandusteadlaste ja poliitifilosoofide ideed, kui need on õiged kui ka siis kui need on väärad on mõjuvõimsamad kui tavaliselt arvatakse. Just ideed valitsevadki maailma. Tegudeinimesed, kes arvavad et on vabad intellektuaalsetest mõjudest on tavaliselt mõne iganenud majandusteadlase orjuses.”
John Maynard Keynes
Tööhõive, intressi ja raha üldteooria

“Majandusteaduse kummaliseks ülesandeks on selgitada inimestele kui vähe nad tegelikult teavad asjadest mida nad oma arust oskavad planeerida.”

F.A. Hayek
Hukutav upsakus

Eelmisel suvel ilmus Will Wilkinsonilt esseeline uurimus Thinking Clearly about Economic Inequality, kus autor analüüsis sissetulekute ebavõrdust kui kontseptsiooni, sissetulekute ebavõrdsuse kasvu fenomeni USA’s viimaste aastakümnete jooksul ja hüpoteesi, mille kohaselt viib sissetulekute ebavõrdsus poliitilise võimu koondumiseni sarnase ühtsete huvidega rikka eliidi kätte.

Wilkinsoni essee on põhjalik ja sisaldab hulgaliselt viiteid teadusartiklitele ja monograafiatele, mis annab ka tema üldisemale järeldusele rohkem kaalu. Nimelt jõuab Wilkinson tõdemuseni, et sissetulekute ebavõrdus on ülepaisutatud probleem, millele pööratakse õigustamatult palju tähelepanu ja seda sageli tõeliste probleemide arvelt. Ühtlasi selgub esseest kui ebaadekvaatne näitaja on sissetulekute ebavõrdsus (enamasti Gini koefitsendi/indeksi näol) mingi poliitika õigustamiseks.

Essee sisaldab ka hulgaliselt tähelepanekuid, mis väärivad eraldi välja toomist:

• sissetulekute ebavõrdsus on märksa vähem oluline kui tarbimise ebavõrdsus, sest lõppude lõpuks ei suurenda raha inimeste heaolu vaid hoopis see, mida selle raha eest saab – materiaalne heaolu on oluline mitte number pangaarvel.
• majanduslik ebavõrdsus, mida eelkõige sissetulekutega võrdsustatakse, ei võta arvesse, et odavama kauba kvaliteet on võrreldes kallima kaubaga kiiremini paranenud ja teiseks, kallima kauba hind kasvab sageli kiiremini kiiremini kui odavama kauba hind, mis aga vähendab ebavõrdust odavamaid kaupu tarbiva grupiga.
• n.n. õnnelikkuse uurijad on leidnud, et inimestelt nende õnnelikkuse või rahulolu kohta küsides selgub, et ebavõrdsuse tase on viimaste aastakümnete jooksul pigem kahanenud kui kasvanud, sest madalama sissetulekuga inimeste võimalused on oluliselt rohkem laienenud kui superrikaste omad.
• sissetulekute ebavõrdsus üksinda, ilma teiste näitajateta, ei ütle praktiliselt mitte kui midagi vaadeldava ühiskonna õigluse kohta, sest väike Gini koefitsent võib olla märk nii ulatuslikust ümberjaotamisest või vaesemale elanikkonnale suunatud meetmete toimimisest kui ka rikkust loovate või ettevõtluse toetamiseks vajalike ajendite hävitamisest.
• sissetulekute jaotuse ebavõrdsus ei tähenda veel seda, et tegu oleks probleemiga, mida peab läbi sissetulekute ümberjagamise korrigeerima, sest tegu võib olla täiesti õiglase majandustegevuse tulemusega, kus kõrgema sissetulekuga inimesed võivad leida, et neid karistatakse selle eest, et nad on tootlikumad, ettevõtlikumad ja teinud (sageli valusaid) valikuid kõrgem sissetuleku nimel.
• väide, et sissetulekute ebavõrdsus viib poliitilise võimu koondumiseni, ei vasta vähemalt USA praktikas tõele. Meelis viitas mõni aeg tagasi Bryan Caplani raamatule Myth of the Rational Voter, mille üheks läbivaks argumendiks on, et inimesed ei hääleta niivõrd lähtuvalt enda majanduslikest huvidest kui maailmavaatelistest eelistustest isegi kui need eelistused osutuvad neile endile majanduslikult kahjulikuks.
• kui meid huvitab võimalikult paljude inimeste heaolu, siis tuleks panustada mitte sissetulekute ebavõrdsuse fetisheerimisele ja ümberjagamisele vaid vaesuse põhjustele – mis takistavad inimestel omandamast haridust või leidmast tööd, kas nad on kuskilt tahtlikult tõrjutud jne.

Wilkinson ei jäta tähelepanuta ka tõsiasja, et sissetulekute ebavõrdsus on pigem retooriline tupik, mis rajaneb mitmetele metafooridele, mis ühiskonna kirjeldamiseks ei sobi ning toob välja ühe vägagi tabava tsitaadid David Schmidtz’ilt:

In a race, equal opportunity matters. In a race, people need to start on an equal footing. Why? Because a race’s purpose is to measure relative performance. Measuring relative performance, though, is not a society’s purpose. We form societies with the Joneses so that we may do well, period, not so that we may do well relative to the Joneses. To do well, period, people need a good footing, not an equal footing. No one needs to win, so no one needs a fair chance to win. No one needs to keep up with the Joneses, so no one needs a fair chance to keep up with the Joneses. No one needs to put the Joneses in their place or to stop them from pulling ahead. The Joneses are neighbors, not competitors.

Wilkinson’i essee andis alust ka eelmise oktoobri Cato Unbound numbrile Inequality: Facts and Values, kus Wilkinson võtab enda pikema kirjutise lühemalt kokku ja millele reageerivad nii sissetulekute ebavõrdsust oluliseks kui suhteliselt ebaoluliseks pidavad inimesed. Järgnev diskussioon võimaldab aga huvilistele sukelduda küsimuse nüanssidesse.

Lõpetuseks tooks aga eraldi välja eelmise aasta novembris ilmunud  Scott Winship’i postituse, kus tuleb üksikasjalikumalt juttu Thomas Piketty ja Emmanuel Saez’i 2004. aasta uurimusest Income inequality in the United States, 1913-2002 (pdf).

Winship toob enda üksikasjalikus postituses välja kui suurt mõju võivad muudatused maksupoliitikas avaldada inimeste poolt deklareeritud sissetulekutele ja seeläbi ebavõrdsuse statistikale. Winship korrigeerib ka Piketty ja Saez’i tulemusi ja leiab muu hulgas, et (1) kõige rikkamate sissetulekud ei kasvanud sugugi nii kiiresti kui väidetud, (2) aktsiaturgudel toimuv mõjutab oluliselt rikkaimate sissetulekuid, (3) enamus sissetulekute ebavõrdsusest tuleneb sellest, et superrikkad said rikkamaks mitte vaesed ei jäänud vaesemaks.

Sissetulekute ebavõrdsus on teema, kus ühest numbrist (Gini koefitsent) üritatakse välja pigistada järeldusi, milleks nad tegelikult alust ei anna. Kui ei midagi muud, siis tasub ainult sissetulekute ebavõrdsusele rõhuvatesse sõnavõttudesse suhtuda skeptiliselt ning tunda huvi, kas äkki on tegu hoopis kellegi kitsamate poliitiliste huvidega.

Peter Schiff on USA finantsekspert keda olen pikka aega jälginud ning kelle talupojamõistuslikud (common sense) seletused USA majanduses toimuva kohta on olnud väga paeluvad. Ning mitte ainult paeluvad vaid ka ennustustena vettpidavad. Nimelt hoiatas ta kinnisvaramulli tekkimise ja selle lõhkemise eest juba aastaid tagasi ning YouTube’st võib ka palju selliseid videoid leida.

Tal on oma maaklerfirma Euro Pacific Capital, mille kaudu aitab ameeriklastel välismaistesse (peamiselt Aasia) aktsiatesse investeerida. Lisaks kandideerib ta Connecticuti osariigis USA Senatisse.  Küllalt huvitav tegelane kellest võiks edaspidi pikema jutu kirjutada, lisaks eelpool mainitule vürtsitab tema lugu fakt, et tema isa istub vangis tulumaksu põhimõttelise mittemaksmise eest.

Tänase blogipostituse põhjuseks on tema viimane vlog (video log), milles ta räägib mis juhtus Ameerika Samoas peale seda kui USAs kehtiv miinimumpalk hakkas kehtima ka selles väikeses Vaikse ookeani omavalitsuslikul alal. Tekkinud majanduslik kahju on tõenäoliselt võrdne või suurem saareriiki hiljuti tabanud tsunamist.

Kaasblogija Jüri on oma blogis miinimupalga teemal regulaarselt sõna võtnud. Olen Jüriga samal seisukohal ja leian, et miinimumpalk tuleks kaotada. Äärmuslikul juhul võib miinimumpalk teha väga suurt kahjut, tavaliselt teeb aga keskmise suurusega kahjut. Miinimupalk on üks paljudest põhjustest miks tööpuudus on praegusel kõrgel tasemel.

Ligipääs internetile võimaldab osa saada diskussioonidest ja väitlustest, mis jääks muidu eestlaste jaoks väga kaugeks. Parimal juhul saaks mingi ettekujutuse toimuvast läbi akadeemilise kirjanduse, kuid sageli pole ka need võimalused Eestis kõige paremad. Natuke laiemale lugejaskonnale suunatud ajakirjad, mille lehekülgedel käib vähemalt USA tõsisem majanduspoliitiline diskussioon, ei jõua aga sageli isegi Euroopa suurematesse linnadesse muud moodi kui eritellimusega.

Õnneks on meil siiski internet, mis tänu artiklite avaldamisele veebis ja kommentaaridele blogides võimaldab osa saada majanduspoliitilistest debattidest, mis on küll arusaadavalt USA-kesksed, kuid annavad sellele vaatamata hea ettekujutuse sellest, milliseid argumente ja retoorikat kasutavad erineva maailmavaatega inimesed enda seisukohtade selgitamiseks ja lugejate veenmiseks.

Ilmselgelt ei too klassifikatsioon “parempoolne” ja “vasakpoolne” liigset selgust taolise debati kajastamisesse, kuid vähemalt võimaldab natuke paremini orienteeruda osalejate poliitilistes eelistustes.

Viimase aja üks laiapõhjalisemaid diskussioone sai alguse Jim Manzi artiklist Keeping America’s Edge, kus autor üritab leida kuldset keskteed tormilise innovatsiooni ja stabiliseeriva sotsiaalse sidususe vahel. Artikkel on pikk ja sisaldab hulgaliselt huvitavaid tähelepanekuid ja isegi soovitusi, kuid miskipärast haakus artikli kommenteerijatega kõige paremini üks lõik:

From 1980 through today, America’s share of global output has been constant at about 21%. Europe’s share, meanwhile, has been collapsing in the face of global competition — going from a little less than 40% of global production in the 1970s to about 25% today. Opting for social democracy instead of innovative capitalism, Europe has ceded this share to China (predominantly), India, and the rest of the developing world.

New York Times’i üks parempoolsemaid kolumnist Ross Douthat tõstis enda kolumnis sama lõiku esile kui head näidet sellest, millest USA peaks hoiduma, mis aga andis hoogu vasakpoolsema maailmavaatega kommenteerijatele. Jonathan Chait leidis, et Manzi väited sotsiaaldemokraatlikuma ühiskonna korralduse tagasihoidlikumast majanduskasvust ei vasta päris tõele ning järeldas, et Manzi artikkel näib isegi õigustavat sotsiaaldemokraatlikumat ühiskonna korraldust. Manzi ise nii ei arvanud ja täpsustas enda seisukohta nagu ka enda lähenemise loogikat kahes täiendavas postituses (1 ja 2), kus vastas ka The Economisti blogis Democracy in America tekkinud küsimustele.

Vasakpoolne raskekahurivägi Paul Krugmani isikus ei vaikinud kaua. Krugman alustas tagasihoidliku blogipostitusega, mille lõpust kasvas välja kolumn New York Times’i jaoks, kus Nobeli memoriaalpreemia laureaat selgitab lugejatele, kuidas parempoolsed liiga kergekäeliselt Euroopa majanduslikust edust üle libisevad ega suuda märgata ilmselget:

Actually, Europe’s economic success should be obvious even without statistics. For those Americans who have visited Paris: did it look poor and backward? What about Frankfurt or London? You should always bear in mind that when the question is which to believe — official economic statistics or your own lying eyes — the eyes have it.

Krugman’i kolumn ärgitas mõnevõrra parempoolsete vaadetega majandusteadlasi reageerima. Greg Mankiw tõi lühikeses postituses välja SKT inimese kohta, mis korrigeeritud ostujõuga (edaspidi: PPP) ja Mark Perry tõi enda postituses välja tabeli, kus on näidatud SKT inimese kohta (PPP) Euroopa riikides ja USA osariikides.

Tyler Cowen, keda üldiselt liigitatakse parempoolsete sekka, proovis lausa kahes (1 ja 2) postituses tähelepanu juhtida sellele, mis on kummagi leeri tugevused ja nõrkused, millele tasub tähelepanu pöörata ja millega arvestada. Cowen on enda postituses küll äärmiselt tasakaalukas, kuid viitas siiski mõned päevad hiljem Tino Sanandaji “poleemilisele” postitusele Krugman deceives Yglesias:

The pattern during the last 100 years has been for countries with functioning economies to grow faster the lower they start. If Yglesias was an trained economist he would know all this. Conditional Convergence is one of the most robust relations in growth theory. Krugman knows this, but Krugman is a liar, he just wants to maximize his ideological argument at any given point, deceiving his readers if he has to.

Postitus on hiljem täienenud ja sisaldab ka diskussiooni sellest, kust kogu debatt alguse sai ja mida keegi tõestada üritab. Ühtlasi võib sealt leida hulgaliselt graafikuid ja üpris intuitiivset selgitust konvergentsist majandusteoorias.

Esile tõstmist väärib ka üks varasem Sanandaji positus Dynamic America, Poor Europe, kust võib leida Tyler Cowen’i ärgitusele koostatud tabeli sellest, milline on USA’sse emigreerunud erinevate Euroopa riikide elanike SKT inimese kohta võrreldes nende päritolu maale jäänud saatusekaaslastega. Sanandaji selgitab ka enda lähenemise metodoloogilist poolt. Ühtlasi on tegu ka repliigiga Krugman’i New York Times’is ilmunud kolmunile, millele juba eelnevalt viitasin.

Ma olen teadlikult vältinud kõigi nende postituste sisu ümber kirjutamist, sest kuidas erinevad inimesed enda seisukohti esitavad, vigasid tunnistavad või teiste argumentatsiooni puudusi välja toovad on omaette väärtus. Tõsi, eelnevalt toodud kümnete viidete seas on märksa rohkem “parempoolse” maailmavaatega inimesi, kuid miski ei takista kommentaarides “vasakpoolsema” maailmavaatega inimeste postitustele või artiklitele viitamast.

Neil, keda huvitavad eelkõige järeldused debatist, võib huvi pakkuda Clive Crooki artikkel US vs. Europe: No Winner, mis võtab olulisemad argumendid kompaktselt kokku ühel leheküljel:

In a recent column, Krugman urged readers to trust their eyes more than dry statistics (something you could rarely accuse him of doing, which I honestly mean as a compliment). Don’t people seem well off in London, Paris, and Frankfurt, he asks? They do. Milan is also really nice: all those Ferraris. But these places are not exactly at the European mean. He should try comparing Bolton, Lancashire (my hometown) with Princeton, N.J. That would remind him that statistics can be useful. But if superficial impressions are allowed, here is mine gleaned from traveling around the U.S.: Americans live in bigger houses than their European counterparts, eat better food, drive bigger cars, wear better clothes, and are surrounded by more and better stuff.

Put it this way: If America’s living standards suddenly descended to Europe’s, rather than the other way round, it would be a calamity that would make the country’s present economic difficulties look trivial.

And yet, as I say, higher U.S. productivity is not the main reason for this prosperity gap. Comparing America with the richest European countries, output per hour worked is not that different. In levels of productivity, Europe’s most successful economies have caught up. Then why are they still so much poorer? Because Europeans work less. A higher proportion of the U.S. population is employed, and Americans work longer hours. Effort, not efficiency, is why Americans are richer.

Ilmselgelt ei tule taolisi postitusi Cui Bono’s kunagi palju (kui üldse!) olema, kuid kahetsusväärne tõsiasi on, et majandusteemalised debati on Eestis enamasti pealiskaudsed, andmetevaesed (seda vaatamata Eurostatile) ning rohkem mõjutatud poliitikute ja intellektuaalse eliidi suhtelise staatuse mängudest, mille käigus on tõe poole pürgimisest sageli lihtsalt loobutud teistele ära panemise nimel.

Eurooplased arvasid lähtudes ajaloolistest andmetest kaua aega, et kõik luiged on valged. 1697. aastal Willem de Flamingh-i ekspeditsioon Austraalias avastas mustade luikede olemasolu. See sundis eurooplasi korrigeerima eeldusi luikede kohta. Nassim Taleb on oma raamatus The Black Swan kasutanud seda metafoorina, et näidata kuidas ebatõenäolistel sündmustel on suur mõju erinevates eluvaldkondades. See metafoor sobib ka hästi mõistmaks nii 2009. aastat kui ka tervet viimast kümnendit Eesti majanduses.

Muidugi Eesti kontekstis on musta luige tähendus otsene, mitte ainult metafoorne. Alles 2008. aasta suvel lammutasid kinnisvaraarendajad Kadriorus endise kohviku, mida kutsuti rahva seas nimega “Must Luik”. Need arendajad lubasid aasta jooksul kerkib “Musta Luige” asemele uus hoone. Lammutamisest nad kaugemale ei jõudnud. Sellest fiaskost hoidumiseks ei oleks isegi pidanud olema kursis Talebi Musta Luige teooriaga, vaid lihtsalt realistlikult hindama riske.

Kinnisvara arendajad, pankurid, majanduspoliitika teostajad ja paljud teised otsustajad on riske hinnanud tihtipeale roosad prillid ees ning ei ole suutnud teha vahe riskil (risk) ja uncertainty-il (seda saaks tõlkida kui ebakindlust/ebaselgust). Riikliku riskikapitali fondi loomine Arengufondi näol, millest kirjutas Jüri, on ka selle fenomeni üks näide. Standard majandusteadus ei ole siin olnud ka eriliseks abiks. Näiteks sel aastal USA tippprofessorite poolt avaldatud populaarne “Managerial Economics” õpik ei erista riski ja uncertainty-t. Igasugune otsustamine viiakse lihtsamas versioonis expected value ja keerulisemas versioonis expected utility arvutamise tasemele. Selleks, et neid arvestada tuleb hinnata erinevate tulemuste saavutamise tõenäosust. See eeldab, et uncertainty on sama, mis risk.

Ometi on majandusteaduses pikajaline traditsioon, mis rõhutab riski ja uncertainty erinevust. Selle mõistmiseks ei ole vaja olla tulihingeline Austria koolkonna toetaja. Lisaks Hayekile, Chicago Koolkonna looja Frank Knight kirjutas sellest ja see on oluline John Maynard Keynes-i teooriates. Tehnilised keinsistid on selle unustanud, aga fundamentaalsete keinsistide jaoks on uncertainty oluline kontseptsioon. Viimastel aastatel on Columbia ülikooli keinsist Nobeli majanduspreemia laureaat Edmund Phelps on sellest viimastel aastatel kirjutanud Financial Times-is ja Wall Street Journal-is.

Risk on sisuliselt teada teadmatu. Me saame arvutada välja olemasolevate andmete puhul tõenäosuse, et 21 aastane meest satub autoavariise, näeme musta luike ja muud sellist. Uncertainty on teadmata teadmatu. Me ei saa tõenäosust arvutada, kuna me lihtsalt ei tea, et selline sündmus juhtub. See ei ole osa meie mudelist. Eurooplaste mudelis polnud aastani 1697 eeldust, et luik saaks isegi must olla. Vaadates kuidas Eesti kinnisvaraarendajad, poliitikud ja teised tegid otsuseid viimasel kümnendil, siis praegune masu polnud ilmselgelt ka nendes mudelites. Samas see teadmata teadmatu on nüüd oluliselt mõjutamas meie kõigi elu.

Euroopa integratsiooniprojekt on elevant. Igasugu eksperdid katsuvad selle looma erinevaid kehaosasid ja proovivad selle abil luua tervikpilti. Samaaegselt koos nende katsetega elevant pidevalt kasvab ja muudab oma kuju. Pimedad eksperdid ei jõua jälgida neid pidevaid muutusi. Nii kirjeldas Euroopa Liidus toimuvat Donald Puchala ligi 40 aastat tagasi. Vaadates debatti Euroopa Liidu Lissaboni lepingu ja selle mõju kohta, siis on selge, et Puchala mõttetera kehtib tänase päeva kohta.

Me võime pikalt arutleda Lissaboni lepingu teemadel, aga selle olulisus ja ebaolisus oleneb meie arusaamast Euroopa Liidu olemuse kohta. Selle olemuse defineerimine on palju raskem kui tundub nendele, kes rääkivad riikide liidust, föderalismist ja muudest ilusatest stiliseeritud mõistetest. EL-i Komisjoni kauaaegne juht Jacques Delors on öelnud, et EL on UPO (unidentified political object). Sisuliselt ei sobi see kooslus ühegi lihtsa poliitilise kategooria alla. Ilmselgelt on EL rohkem kui regionaalne rahvusvaheline organisatsioon ja kui riikide liit. Samas pole ka mõtet rääkida EL-st kui superiigist või konföderatsioonist või föderatsioonist. Sellest ja isegi selle suunas liikumisest on EL kaugel.

Samas lähtutatakse EL-ist kirjutamisel tihtipeale nendest kategooriatest. Võrdlused mõne riigiga on eriti levinud. London School of Economics-i professor Simon Hix arvas, et presidendivalimiste tulemusel tundub EL olevat kui ülekaaluline Sveits. Economisti hinnangul EL-i presidendivalimised näitavad, et EL on suur Belgia. Siin on muidugi tegemist ajakirjanduse jaoks oluliste metafooride väljakäimisega. Samas sisulisemad analüüsid kasutavad EL-i uurimiseks mikroskoopi. See loob eelduse, et midagi öelda näiteks Lissaboni leppe teatud osade kohta, aga ei luba üldistada. Ent selle mikroskoobi kasutamise tulemuseks on tihtipeale ajakirjanduslikud sedöövrid stiilis “Lissaboni leping tõhustab Euroopa toimimist”.

Laiahaarelisem lähenemine tuleks siin kasuks. Esiteks, tuleks vaadata EL-i rohkem teleskoobiga mikroskoobi asemel. Ehk siis arvestada seda, millest Puchala kirjutas kaua aega tagasi. Teiseks, EL-i uurimisel tuleks vaadata riigikesksetest mudelitest väljaspoole. Oxfordi ülikooli politoloog Jan Zielonka väidab oma raamatus “Europe as Empire”, et Euroopa Liit on olemuselt kõige sarnasem keskaegsele impeeriumile (Respublica Christiana). Paljud riigikesksed kategooriad, mille alusel me mõtleme EL-I peale ei kehti selle puhul, kuna nad on tekkinud peale keskaega Vestfaali rahulepingu tulemusel. Keskaegne impeerium on selles kontekstis positiivsem nähtus kui uuemad impeeriumid nagu Briti impeerium ja erinev traditsioonilisest arusaamast impeeriumite kohta. Zielonka toob esile, et võimuallikad on EL-is nagu ka keskaegses Euroopas jagatud ja hajutatud. Jurisdiktsioonid on tihtipeale kattuvad ja ei välista üksteist.

Näiteks Shengeni lepinguga ei ole liitunud kõik EL-i liikmed, aga on liitunud EL-i mitte kuuluvad riigid. Samuti on vanadest riikidest eurotsoonist väljas Taani, Rootsi ja UK. Seda, et EL-i mõju on pigem heterogeenne kui homogeenne saab väita ka kui uurida erinevate EL-i direktiivide rakendamist liikmesriikides. Tihtipeale on variatsioon väga suur. Näiteks Telekomi acquis rakendamine varieerub riigiti palju. Kui iseseisev peaks olema selle sektori regulaator on erinevalt tõlgendatud liikmesriikide poolt. Seega ka Lissaboni leppe mõju saab olema palju mitmekülgsem kui esialgsed ühedimensioonilised arvamused on eeldanud. Selle leppe idee baseerub arusaamal, et selle aastani kehtinud toimimise raamistik oli ebaefektiivsem. Aga see ei pruugi olla nii. Hiljutised EL-i presidendi ja välispoliitika juhi valimised on selle hea näide, mis sisuliselt minimaliseerisid osaliselt Lissaboni lepele selle toetajate poolt antud esialgse mõttekuse.

Olen huviga jälginud Arengufondi tegemisi juba 2005. aastast kui tegu oli alles riikliku riskikapitalifondi loomise plaaniga. Selle aja jooksul ei ole ma pidanud üleliigseks väljendada enda skeptilisust Arengufondi üle üldises otstarbekuses üle ega välja tuua potentsiaalseid probleeme, millest päris mitmed ei ole kahjuks jäänud kõigest teoreetiliseks spekulatsiooniks.

Meelis on samuti vähemalt ühes 2005. aastal ilmunud artiklis välja toonud hulgaliselt põhjuseid sellest, miks riiklikud riskikapitalifondid on problemaatilised ja miks ühele piirkonnale edu toonud lahendusi ei saa omaks võtta ilma institutsionaalse keskkonna eripära arvestamata.

Täna on Arengufondi saatus segasem kui kunagi varem.

Riskikapitalifondilt on investeeringuteks vajalik raha Telekomi aktsisate näol ära võetud ja peamiseks tegevuseks on jäänud arenguseire, mis väljendub eelkõige dokumentides, mille vastu näib huvi olevat eelkõige nende kirjutajatel samas kui reaalset kasu saavad sellest eelkõige konsultandid, kes on erinevatesse seireprojektidesse kaasatud.

Arengufondi riskikapitali investeeringute lõpetamisest või jätkamisest mingit selget arusaama aga pole. On ainult lootus, et Telekomi aktsiate dividendid investeeritakse ja tulevaste aastate riigieelarvest eraldatakse midagi ka Arengufondile. Kuid isegi kui investeerimine jätkub, siis jätkuvalt on põhjust olla skeptiline võimalike tulemuste ja investeeringute õigustatuse üle.

Vaatamata sellele, et tänaseks on Arengufondi investeeringu osaliseks saanud 5 ettevõtet pole kõrvalt vaatajal mingit ettekujutust sellest, millistel tingimustel on ettevõtetesse investeeritud, milliseks on seatud eesmärgid ja mis juhtub kui eesmärke ei täideta. On ainult teadmine, et IRR peab igal aastal olema “orienteeruvalt” 35%, kuid see on ka kõik.

Ühelt poolt võib ju väita, et tavainimene ei peagi teadma, kuhu ja mis tingimustel teeb üks organisatsioon riskikapitali investeeringuid, kuid see eeldab, et jagamisele läheb erainvestorite raha, kes on suutelised, huvitatud ja motiveeritud investeerimistegevuse üle järelevalve teostamisest.

Arengufondi puhul on aga tegu sisuliselt riigieelarveliste vahenditega, mida investeerivad inimesed, kes ei pruugi mitte millegagi enda investeerimisotsuste eest vastutada. Ajendid ja suutlikkus investeerimistegevuse üle järelevalvet teostada on aga veelgi nõrgemad. Kuna investeerimisotsuste protsess on üles ehitatud vastutust hajutavana, siis on oluline, et võimalikult palju investeeringutega seotud tingimustest oleksid avalikud.

Jah, investeeringu osaliseks saanud ettevõtete juhtkonnad ei pruugi sellest huvitatud olla, kuid avalike vahendite investeerimisel ettevõtetesse, kus riskid jäävad pigem Arengufondist investorile ja kasu omanikele, on õigustatud ka märksa ulatuslikum investeeringu tingimuste avaldamine. Kui see tingimus ei ole vastuvõetav, siis keegi ei sunni Arengufondist investeeringut otsima.

Riikliku riskikapitali investeeringute tulemuslikuse üle on aga põhjust kahelda rohkem kui kunagi varem. Eelmise aasta mais avaldasid James A. Brander, Edward J. Egan ja Thomas F. Hellmann uurimuse Government Sponsored Versus Private Venture Capital: Canadian Evidence (PDF), mis analüüsis Kanada (enam kui 20 korda suurema rahvaarvuga riik) riikliku ja era riskikapitali tulemuslikkust. Terve uurimus väärib lugemist, kuid kokkuvõtte jaoks leiab ehk iga teemast huvitunud aega:

We focus on three general areas of performance: value creation, competitive effects, and innovation. We do not undertake a full welfare analysis but, presumably, these three objectives are closely associated with economic welfare. Overall, it appears that there is a consistent pattern of superior performance for PVCs. Specifically, enterprises supported by private venture capital are more likely to have successful exits and tend to generate higher value conditional on successful exit. The expected commercial value of an enterprise financed by private venture capital (PVC) is significantly higher than for an enterprise financed by government-sponsored venture capital (GVC). In addition, PVC financed enterprises are less likely to go out of business over relevant time horizons and are more likely to attract U.S. investment.

The effects on competition are less conclusive. On the one hand there is clear evidence that PVCs are associated with a greater likelihood of an IPO on a senior exchange (the TSE, NYSE, or NASDAQ), and GVCs with IPOs on junior exchanges (mainly the TSX-VN). This suggests that PVCs may generate more competitiveness. However, PVCs are also associated with more mergers and acquisitions, including by industry insiders, which may be considered as less competitive outcomes. There also appears to be some evidence of differential impacts on innovation. Relative to GVCs, enterprises funded by PVC finance operate more often in high-technology industries. They also show a greater propensity to patent.

Putting these three areas together – value creation, competition, and innovation, it appears that enterprises supported by private venture capital have an overall superior performance. These results are significant even though it is difficult to obtain sufficient data at a precise enough level to draw strong inferences. In principle, it would be desirable to have data about the actual investment provided to each venture by the different types of venture capitalists, but insufficient information of this type is available. Given the available information, we find our results to be strongly suggestive, albeit far from definitive.

See, et autorite hinnangul ei ole tegu kaugeltki ammendava ja lõpliku uurimusega ei tähenda, et sellest ei võiks oluliselt väiksema ja vaesema riigi elanikud järeldusi teha.

Kas Eesti võtab 2011. aasta jaanuaris Euro kasutusele või mitte?

Tõenäoliselt on igal eestlasel tänaseks kujunenud küsimusest oma arvamus, sest see mõjutab meie kõigi elu – eriti kui euro kasutusele võtmise nimel vähendatakse valitsussektori kulusid või tõstetakse makse. Loomulikult on teema ka ajakirjanduse tähelepanu pälvinud ja seisukohti erinevatelt arvamusliidritel – nii kahtlevaid kui kinnitavaid – võib lugeda kõigist ajalehtedes ja pea iga päev.

Kahjuks on eurole üleminek Eestis 2011. aastal küsimus, mille üle on kalduvus spekuleerida ka neil, kes sellest võiksid hoiduda. Mõned huvigrupid pooldavad ühte või teist seisukohta mingitest kitsamatest huvidest lähtudes, millel pole euro kasutusele võtmisega Eestis mingit pistmist. Teised ei ole aga lihtsalt piisavalt informeeritud, et võtta arvestamist väärivaid seisukohti. Samas on aga paljude ettevõtjate ja ettevõtete jaoks eurole üleminek olulise tähtsusega.

Võimalikult täpne hinnang euro kasutusele võtmise tõenäosuse kohta on oluline juba ainuüksi tulevaste perioodide tegevuste planeerimiseks ja riskide maandamiseks. Olukorra teeb keeruliseks tõsiasi, et seisukohad euro kasutusele võtu kohta kujundatakse inimeste poolt, kellel on erinevad arusaamad ja kellel on ligipääs väga erinevale informatsioonile, millest teised ei pruugi üldse teadlikud olla. Taoline informatsiooni hajutatus loob aga olukorra, kus vastaka teabega inimesed võivad igati ratsionaalse ja loogilise arutluskäigu tulemusena jõuda kardinaalselt erinevate järeldusteni.

Keda siis uskuda, kui vastus küsimusele euro kasutusele võtust sõltub rohkem inimese varasematest teadmistest, maailmavaatest ja Maastrichti kriteeriumite tõlgendamisest kui mingist objektiivsest mõõdikust? Kas tõesti ainult väidetavaid eksperte või ametnike?

Tegelikult on inimkonnal hajutatud lokaalse informatsiooni agregeerimiseks aastasadade jooksul välja kujunenud hinnamehhanism, mis võimaldab paljude erinevate sisendite ja lülide vahel hajutatud informatsiooni koondada üheks hinnaks, mille põhjal on võimalik teha valikuid ja indiviididel planeerida enda tegevust.

Viimase kümnekonna aasta jooksul on erinevad tehnoloogilised lahendused võimaldanud hinnamehhanismi tänu tehingukulude vähendamisele kasutada ka väga erinevate sündmuste realiseerumise tõenäosuse üle spekuleerimiseks. Taolisi spekulatiivseid turge kutsutakse ennustusturgudeks. Marit ja Toomas Hinnosaar kirjeldasid ühes postituses ennustusturgude toimimist järgmiselt:

Ennustusturul kaubeldav väärtpaber võib olla näiteks leping, mis maksab ühe dollari kui kandidaat X võidab käimasolevad presidendivalimised. Kui nt hetkel on selle väärtpaberi hind 53 senti, siis see tähendab, et turg usub, et kandidaadi valituks osutumise tõenäosus on 53%. Kui nüüd kellelgi on põhjust arvata, et paljud inimesed eksivad ja tegelikult on tõenäosus palju suurem, siis võib ta vabalt 10 dollarit mängu panna ja hiljem tulu saada. Nii saab turg aina täpsemat informatsiooni. Erinevalt küsitlusest panevad inimesed reaalselt oma raha mängu ja seega teevad nad seda eelkõige tegelikust informatsioonist lähtudes ja ainult siis kui neil reaalselt ka mingit informatsiooni on.

Ehk teisiti öeldes: ennustusturud võimaldavad koondada hajutatud informatsiooni ühte kõigile üheselt mõistetavasse hinda, mis on ühtlasi kollektiivne hinnang sündmus realiseerumise tõenäosusele, kuhu on integreeritud kõigi turul kauplejate individuaalsed arusaamad ja informatsioon, sest selleks on loodud rahalised ajendid.

Ennustusturud annavad parimaid tulemusi mitmetest erinevatest muutujatest sõltuvate küsimuste puhul, kus oluline on ka vastuse objektiivsus. Tõsi, ennustusturud ei ole traditsioonilisematest ennustamise meetoditest oluliselt paremad, kuid nad võimaldavad kiiret ja odavat hajutatud informatsiooni koondamist ja pidevat uue teabe integreerimist sündmuse realiseerumise tõenäosusesse.

“Kas Eestis võetakse euro ametlikult kasutusele 2011. aasta jaanuaris?” on ideaalne küsimus ennustusturgudele, milles osaleb hulgaliselt eestlasi ja välismaalasi. Lisaks konkreetsele tõenäosusele, mida ennustusturul taoliste lepingutega kauplemine võimaldab, võiks eurole ülemineku lepingu hind olla ka üheks sisendiks majanduspoliitika kujundamisel.

Kui Eesti eurole ülemineku lepinguga kauplejad pole piisavalt veendunud valitsuse kinnitustes, et siiani tehtu ja planeeritu on piisav eurole üle minemiseks, siis väljendub see ka lepingu hinnas, mis oleks avalikul ennustusturul kõigile näha ja ühtlasi kajastaks eurole ülemineku tõenäosust nende poolt, kellel reaalne raha mängus. Valitsusel oleks võimalik ennustusturu tõenäosusest lähtuvalt astuda täiendavaid samme eurole ülemineku kindlustamiseks või vähemalt olla teadlik, et ennustusturul osalejate arvates pole siiani astutud sammud piisavalt veenvad.

Eesti eurole üleminek 2011. aastal on piisavalt konkreetne küsimus, et sellele proovida läbi InTrade’i taoliste ennustusturgude vastata. Küsimus on ainult selles, kas Eesti eurole üle minek on küsimus, mille lepingutega soovib keegi üldse spekuleerida?

“Cui Bono” as defined by the eternally comprehensive Wikipedia:

“To whose benefit?”, literally “as a benefit to whom?” – is a Latin adage that is used either to suggest a hidden motive or to indicate that the party responsible for something may not be who it appears at first to be.

For the authors of this blog “cui bono?” is also a question that’s remarkably unavoidable when discussing the economic aspects of public policy or questions of political economy more generally. While we never pretend to have an answer to this humble two-word question we believe it’s a question worth asking more often than not and our sometimes specualtive answers are worth sharing with our readers.

The Cui Bono blog will be written mostly in Estonian with an occasional post in English for people outside Estonia who are interested in what classical liberal minded Estonians are writing about. Occasionally there will be posts in English that will provide an alternative point of view for questions that concern Estonia and Estonians for our non-Estonian followers.  There are three people – Paul, Meelis, Jüri – writing the blog and you can read more about them on the authors page.

There are already about 10 posts in Estonian as we officially launch the blog. Paul had the honor of the inaugural post with a short piece concerning the schizophrenic editorials of the Estonian leading business newspaper followed by a post, where Meelis points out the difficulties of predicting economic growth and the (un)reliability of forecasts.

Jüri touched on the absolute limits of economic growth, while Meelis looked at the history of economic growth and in a following post on the Nobel memorial prize winner Elinor Ostrom he discussed property rights as they pertain to her work.

In his second post Paul looked at the almost mythic aspects of deflation through an Austrian lens while Jüri offered up a post with an alternative vision of how to organize and finance health care.

In connection with municipal elections in Estonia Meelis had a post on how rational voters actually are that was inspired by public choice insights, which in turn was followed by a post from Jüri on stories and narratives and how they shape our understanding of such economic question as alternative cost.

Finally, Meelis asks, “what’s in a name” and goes on to discuss the confusion, history, and the seemingly tragic question of what geographic region should be called Macedonia.

All of the mentioned posts are in Estonian, but you’ll find in them quotes in English as well as links to external sites, articles or papers that are also in English.

We’ve also provided a special RSS feed for our English posts, which should make following Cui Bono blog a simple matter of adding us to your favorite RSS aggregator.

Eesti keeles on ütlus, et nimi meest ei riku. Küll aga saab nimi rikkuda riigi majanduslikud ja poliitilised suhted teiste riikidega. Makedoonia nime ümber toimuv on selle kujukas näide. Sisuliselt on välistatud Makedoonia liitumine Euroopa Liidu ja NATOga seni kuni Makedoonia nimi on endiselt Makedoonia. Nimelt on Kreeka põhjaosas sama nimega provints ning Kreeka kasutab mõlemas organisatsioonis veto õigust, et blokeerida Makedoonia liitumine.

See kaklus nime ümber on kestnud juba ligi paarkümmend aastat. Mäletan, et juba 90-ndate alguses jagasid kreeklased erinevatel konverentsidel Euroopas pakse ajaloraamatuid pealkirjadega nagu “The Falsification of Macedonian History” leidmaks toetust oma seisukohale. Makedoonia iseseisvus 1991. aastal ning 1993. aastal sai ühendatud rahvaste organisatsiooni liikmeks “endise Jugoslaavia vabariigi Makedoonia” (the former Yugoslav Republic of Macedonia) nime all. Tegemist oli ajutise formuleeringuga, milles kasutamisest on enamik riike maailmas loobunud. EL-i ja NATO liikmeks kvalifitseerub Makedoonia paremini kui osad praegused liikmed ja kandidaatriigid. Samas on need organisatsioonid toonud välja kunstlikke põhjendusi liitumisprotsessiga viivitamiseks, kusjuures kõik teavad, et nimi on olnud liitumise peamiseks takistuseks. See on Makedoonias tekitanud küünilise hoiaku nii EL-i kui ka NATO suhtes.

Sisuliselt on nime teema muutunud tabuks. Hea näide sellest on nime temaatikat käsitleva dokumentaalfilmi “A Name is A Name” ümber toimuv. Selle aasta sügisel esilinastunud filmi rezisöör on islandlane Sigurjon Einarsson. Islandi suursaadik Washington DC-s saatis oktoobris välja kutsed filmi vaatamisele saatkonnas. Samas kaks nädalat enne filmi näitamist otsustati see ära jätta. Islandi ajalehe mbl.is andmetel otsustas Islandi välisministeerium ära jätta filmi näitamise suursaatkonnas kui nad said teada, et tegemist on filmiga Makedoonia nime kohta. Filmi näitamine tähendaks Islandi osalemist Makedoonia ja Kreeka vahelises vaidluses.

Kreeka ja Makedoonia vaheline nimevaidlus on üks probleem laiemast analoogsest teemade ringist, mida on raske lahti seletada mikroökonoomika ning sellel baseeruva ratsionaalse valiku koolkonna eelduste ja printsiipide alusel politoloogias. Ilmselgelt on nime küsimus suuresti sümboolne. Samuti osapooled on loonud oma positsiooni põhjenduseks narratiivid, millest kirjutas oma eelmises postituses Jüri. Need on osutunud oluliseks piiranguks nii kreeklastel kui ka makedoonlastel oma heaolu suurendamiseks. Isegi kui me eeldame piiratud ratsionaalsust, kus lisaks ressurssidele piirab agente ebaperfektne info, tehingukulud, formaalsed ja mitteformaalsed institutsioonid ning strateegiline interaktsioon, on ratsionalistlik seletus ebapiisav. Harvardi professor Peter Hall tõi hiljutisel arutelul interaktsiooni identideedi ja ratsioonaalsuse vahel esile kui ühe teemaderingi, mida sotsiaalteadus ei oska lahti seletada.

Kui eeldaksime, et Kreeka ja Makedoonia mängivad vangi dilemmat, siis on ebaselge, miks nad korduvalt sama mängu mängides jõuavad taas mitteoptimaalsele tulemusele. Miks nad ei õpi eelnevast kogemusest? Samuti on enamik empiirilisi uuringuid, mis vaatavad institutsioonide rolli ratsionaalsuse piiramisel suhteliselt pinnapealsed. Need keskenduvad peamiselt formaalsetele institutsioonidele nagu seadusandlus, mille mõju on kergem mõõta kui mitteformaalsete instutsioonide puhul nagu sotsiaalsed normid. Isegi kui viimast mõõdetakse, siis tehakse seda pealiskaudselt ja metodoologiliselt mitte kõige usadlusväärsemate arvamusküsitluste kaudu.

Samas Makedoonia ja Kreeka vaidluse puhul on tegemist on kultuurilise identideedi domineerimisega nii fundamentaalse kui ka strateegilise ratsionaalsuse üle. Makedoonlastele oleks hea ühineda EL-i ja NATOga ruttu. Kreeklaste huvides on stabiilsed Balkani riigid ning vaidlus nime üle surub teiste Kreeka huvide kaitsmise tahaplaanile. Ent see kõik jääb tahaplaanile, kuna kaalul ei ole miski muu kui Aleksander Suure pärand.