Ligipääs internetile võimaldab osa saada diskussioonidest ja väitlustest, mis jääks muidu eestlaste jaoks väga kaugeks. Parimal juhul saaks mingi ettekujutuse toimuvast läbi akadeemilise kirjanduse, kuid sageli pole ka need võimalused Eestis kõige paremad. Natuke laiemale lugejaskonnale suunatud ajakirjad, mille lehekülgedel käib vähemalt USA tõsisem majanduspoliitiline diskussioon, ei jõua aga sageli isegi Euroopa suurematesse linnadesse muud moodi kui eritellimusega.

Õnneks on meil siiski internet, mis tänu artiklite avaldamisele veebis ja kommentaaridele blogides võimaldab osa saada majanduspoliitilistest debattidest, mis on küll arusaadavalt USA-kesksed, kuid annavad sellele vaatamata hea ettekujutuse sellest, milliseid argumente ja retoorikat kasutavad erineva maailmavaatega inimesed enda seisukohtade selgitamiseks ja lugejate veenmiseks.

Ilmselgelt ei too klassifikatsioon “parempoolne” ja “vasakpoolne” liigset selgust taolise debati kajastamisesse, kuid vähemalt võimaldab natuke paremini orienteeruda osalejate poliitilistes eelistustes.

Viimase aja üks laiapõhjalisemaid diskussioone sai alguse Jim Manzi artiklist Keeping America’s Edge, kus autor üritab leida kuldset keskteed tormilise innovatsiooni ja stabiliseeriva sotsiaalse sidususe vahel. Artikkel on pikk ja sisaldab hulgaliselt huvitavaid tähelepanekuid ja isegi soovitusi, kuid miskipärast haakus artikli kommenteerijatega kõige paremini üks lõik:

From 1980 through today, America’s share of global output has been constant at about 21%. Europe’s share, meanwhile, has been collapsing in the face of global competition — going from a little less than 40% of global production in the 1970s to about 25% today. Opting for social democracy instead of innovative capitalism, Europe has ceded this share to China (predominantly), India, and the rest of the developing world.

New York Times’i üks parempoolsemaid kolumnist Ross Douthat tõstis enda kolumnis sama lõiku esile kui head näidet sellest, millest USA peaks hoiduma, mis aga andis hoogu vasakpoolsema maailmavaatega kommenteerijatele. Jonathan Chait leidis, et Manzi väited sotsiaaldemokraatlikuma ühiskonna korralduse tagasihoidlikumast majanduskasvust ei vasta päris tõele ning järeldas, et Manzi artikkel näib isegi õigustavat sotsiaaldemokraatlikumat ühiskonna korraldust. Manzi ise nii ei arvanud ja täpsustas enda seisukohta nagu ka enda lähenemise loogikat kahes täiendavas postituses (1 ja 2), kus vastas ka The Economisti blogis Democracy in America tekkinud küsimustele.

Vasakpoolne raskekahurivägi Paul Krugmani isikus ei vaikinud kaua. Krugman alustas tagasihoidliku blogipostitusega, mille lõpust kasvas välja kolumn New York Times’i jaoks, kus Nobeli memoriaalpreemia laureaat selgitab lugejatele, kuidas parempoolsed liiga kergekäeliselt Euroopa majanduslikust edust üle libisevad ega suuda märgata ilmselget:

Actually, Europe’s economic success should be obvious even without statistics. For those Americans who have visited Paris: did it look poor and backward? What about Frankfurt or London? You should always bear in mind that when the question is which to believe — official economic statistics or your own lying eyes — the eyes have it.

Krugman’i kolumn ärgitas mõnevõrra parempoolsete vaadetega majandusteadlasi reageerima. Greg Mankiw tõi lühikeses postituses välja SKT inimese kohta, mis korrigeeritud ostujõuga (edaspidi: PPP) ja Mark Perry tõi enda postituses välja tabeli, kus on näidatud SKT inimese kohta (PPP) Euroopa riikides ja USA osariikides.

Tyler Cowen, keda üldiselt liigitatakse parempoolsete sekka, proovis lausa kahes (1 ja 2) postituses tähelepanu juhtida sellele, mis on kummagi leeri tugevused ja nõrkused, millele tasub tähelepanu pöörata ja millega arvestada. Cowen on enda postituses küll äärmiselt tasakaalukas, kuid viitas siiski mõned päevad hiljem Tino Sanandaji “poleemilisele” postitusele Krugman deceives Yglesias:

The pattern during the last 100 years has been for countries with functioning economies to grow faster the lower they start. If Yglesias was an trained economist he would know all this. Conditional Convergence is one of the most robust relations in growth theory. Krugman knows this, but Krugman is a liar, he just wants to maximize his ideological argument at any given point, deceiving his readers if he has to.

Postitus on hiljem täienenud ja sisaldab ka diskussiooni sellest, kust kogu debatt alguse sai ja mida keegi tõestada üritab. Ühtlasi võib sealt leida hulgaliselt graafikuid ja üpris intuitiivset selgitust konvergentsist majandusteoorias.

Esile tõstmist väärib ka üks varasem Sanandaji positus Dynamic America, Poor Europe, kust võib leida Tyler Cowen’i ärgitusele koostatud tabeli sellest, milline on USA’sse emigreerunud erinevate Euroopa riikide elanike SKT inimese kohta võrreldes nende päritolu maale jäänud saatusekaaslastega. Sanandaji selgitab ka enda lähenemise metodoloogilist poolt. Ühtlasi on tegu ka repliigiga Krugman’i New York Times’is ilmunud kolmunile, millele juba eelnevalt viitasin.

Ma olen teadlikult vältinud kõigi nende postituste sisu ümber kirjutamist, sest kuidas erinevad inimesed enda seisukohti esitavad, vigasid tunnistavad või teiste argumentatsiooni puudusi välja toovad on omaette väärtus. Tõsi, eelnevalt toodud kümnete viidete seas on märksa rohkem “parempoolse” maailmavaatega inimesi, kuid miski ei takista kommentaarides “vasakpoolsema” maailmavaatega inimeste postitustele või artiklitele viitamast.

Neil, keda huvitavad eelkõige järeldused debatist, võib huvi pakkuda Clive Crooki artikkel US vs. Europe: No Winner, mis võtab olulisemad argumendid kompaktselt kokku ühel leheküljel:

In a recent column, Krugman urged readers to trust their eyes more than dry statistics (something you could rarely accuse him of doing, which I honestly mean as a compliment). Don’t people seem well off in London, Paris, and Frankfurt, he asks? They do. Milan is also really nice: all those Ferraris. But these places are not exactly at the European mean. He should try comparing Bolton, Lancashire (my hometown) with Princeton, N.J. That would remind him that statistics can be useful. But if superficial impressions are allowed, here is mine gleaned from traveling around the U.S.: Americans live in bigger houses than their European counterparts, eat better food, drive bigger cars, wear better clothes, and are surrounded by more and better stuff.

Put it this way: If America’s living standards suddenly descended to Europe’s, rather than the other way round, it would be a calamity that would make the country’s present economic difficulties look trivial.

And yet, as I say, higher U.S. productivity is not the main reason for this prosperity gap. Comparing America with the richest European countries, output per hour worked is not that different. In levels of productivity, Europe’s most successful economies have caught up. Then why are they still so much poorer? Because Europeans work less. A higher proportion of the U.S. population is employed, and Americans work longer hours. Effort, not efficiency, is why Americans are richer.

Ilmselgelt ei tule taolisi postitusi Cui Bono’s kunagi palju (kui üldse!) olema, kuid kahetsusväärne tõsiasi on, et majandusteemalised debati on Eestis enamasti pealiskaudsed, andmetevaesed (seda vaatamata Eurostatile) ning rohkem mõjutatud poliitikute ja intellektuaalse eliidi suhtelise staatuse mängudest, mille käigus on tõe poole pürgimisest sageli lihtsalt loobutud teistele ära panemise nimel.

Tags: chait, cowen, crook, debatt, diskussioon, douthat, Euroopa, krugman, majanduspolitika, mankiw, manzi, perry, retoorika, sanandaji, skt, tõde, USA

This entry was posted on Friday, January 15th, 2010 at 19:33 and is filed under Jüri. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. Both comments and pings are currently closed.