Alternatiivne nägemus sotsialiseeritud tervishoiusüsteemile
19. October, 2009 by Jüri SaarTervishoiu korraldamine ja rahastamine on küsimused, millest vananeva elanikkonnaga riigis nagu Eesti pole pääsu. Ravijärjekorrad on viimaste aastatega pikenenud ja järjest keerulisem on tõsiselt võtta väiteid, et teenuse kvaliteet ainult paraneb, kui arstiabi osutamiseks vajaliku aja ja osutatud teenuse kvaliteedi lahutamine võimaldab küll uuringutes midagi positiivset välja tuua samas kui vaatamata kõigele ootast vähemalt 2008. aastal ligi viiendik patsientidest ravile pääsemist 3-4 nädalat ja kolmandik patsientidest üle kuu (PDF).
Sotsialiseeritud tervishoiusüsteem kõlab küll atraktiivselt, kuid kahjuks puudub taolises süsteemis ravitaval ülevaade osutatud teenuse maksumusest, sest maksjaks pole patsient vaid Haigekassa. Kui aga teenuse tarbija ja maksja on erinevad, siis on kalduvus teenust pigem rohkem tarbida ja ennetavatele tegevustele (näiteks tervislikuma toitumise ning sportlikuma eluviisi näol) mitte panustada.
Tulemuseks on olukord, kus teenust tarbitakse rohkem kui on rahalisi vahendeid teenuse osutamiseks, mis viib aga järjekordade ja piiranguteni, mis pole ühegi patsiendi huvides. Kui kõrgema sissetulekuga inimesed saavad pöörduda eraarsti poole, siis madalama sissetulekuga inimestel sarnane võimalus puudub. Nad on lihtsalt sunnitud tõdema, et sotsiaalmaksu on makstud (enamasti aastaid ja aastaid), kuid haigestudes pole võimalik isegi koheselt eriarsti juurde pääseda. Tuleb lihtsalt ebameeldivused välja kannatada.
Loomulikult on võimalik tervishoidu ka teisiti korralda, ilma tsentraliseeriva ja tarbijat tema otsuste tagajärgedest isoleeriva ametiasutuseta. Ametiasutuseta, mis hakkab üha rohkem ja rohkem ette kirjutama kes, millist, millal ja mis tingimustel ravi üldse saab. Hiljuti panin Ross Levatter aga kirja enda nägemuse vabaturumajanduse tingimustes kujunevast tervishoiusüsteemist käies samm sammu haaval läbi terve raviprotsess, mida soovitan tervishoiu korraldamisest huvitunutel lugeda.
Levatter kirjeldab enda essees küll nägemust USA võimalikust tervishoiusüsteemist, kuid kirjeldatu on kohandatav suuremate probleemideta ka Eesti jaoks. Oluline ja läbiv joon Levatteri essees on isikupõhine käsitlus, kus raha raviteenuse eest tasumiseks ei tule läbi kolmanda osapoole vadi vahetult teenusetarbijalt. Nii saab iga inimene suunata enda 13% (aga miks ka mitte vähem) mitte Haigekassasse vaid hoopis tervishoiu säästuarvele, kust on võimalik teha väljamakseid erinevatele raviasutustele või teenuse osutajatele. Teenusepakkujate hindasid distsiplineeriks konkurents, mis oleks märksa piirangute vabam ja võimaldaks inimestel valida teenust osutavate organisatsioonide, arstide või isegi indiviidide vahel, kes ei pruugi võib-olla ainult juriidilistel põhjustel Eestis arsti staatust välja teenida.
Kuna tõsisemad haigused või õnnetused võivad osutuda äärmiselt kulukaks, siis on võimalik end tagasihoidliku tasu eest kindlustada n.n. katastroofiliste juhtumite eest (Arnold Kling on taolise kindlustuse otstarbekusest kirjutanud pikemalt), mis vajavad näiteks kas kallist protseduuri või pikaaegset taastusravi. Krooniliste haigustega inimesed ei jääks tähelepanuta, kuid on tõenäoliselt sunnitud leppima mõnevõrra kõrgemate hindadega, kuid ka siin ei tohiks summad muutuda liigselt koormavaks, sest konkurents distsiplineeriks teenuse pakkujaid. Ühtlasi muutuks selgemaks ka ebatervislike eluviiside kulud neid ebatervislike eluviise harrastavatele inimestele, sest nad ei oleks enam ravi- ega kindlustuskuludest isoleeritud.
Levatter’i essee on harukordne enda visiooni selguse tõttu, mis võimaldab mõista, milline võiks välja näha vabaturu tingimustes kujunenud tervishoiusüsteem ja kuidas taoline süsteem võib toimida märksa paremini, soodsamalt ja patsiendisõbralikumalt kui olemas olev sotsialiseeritud süsteem.
Tags: arstiabi, haigekassa, isikupõhine, konkurents, ross levatter, sotsialiseeritud tervishoid, tervishoid
November 24th, 2009 at 17:54
Ma olen vabalogis avaldanud skepsist sinu tervishoiusüsteemi alaste kirjutiste üle, tihti neist läbi kumava deus ex machinaliku suhtumise pärast, et kui on mingi probleem, siis lihtsalt laheneb või seda probleemi üldse ei tekigi…Ross Levatterri essee läheb täpselt samasse kohta.
November 24th, 2009 at 19:49
Mikk: mis probleeme sa silmas silmas pead, mis peaksid minu hinnangul ise lahenema või sinu hinnangul minu arvates ei teki?
Mul on sinu skeptilised kommentaarid ka selles postituses viidatud Vabalogi postitusest meeles, kuid minu aravates ei saa näiteks haigekassa süsteemi ainuüksi järjekordade tõttu hästi toimivaks nimetada. Sinu arvates aga saab ja praegusel süsteemil nagu polekski midagi viga.
Haigekassa süsteemist tulenevad puudused saavad ainult süveneda samas kui olemas oleva süsteemi lihtsalt kohaldamine on keeruline ja pikemas perspektiivis isegi ohtlike tagajärgedega.
Teema on keeruline ja minu lahendused ei ole täiuslikud. Lihtsalt ühel blogivalt inimeselt postitustes mingit ammendavat lahendust loota on vist natuke palju. Minu jaoks on tegu protsessiga, kus näiteks sinu kommentaaridest lähtuvalt enda argumentide puudusi üritan kõrvaldada.
Levatteri artikkel on aga lihtsalt üks näide sellest, et kõik ei pea läbi tsentraliseeritud süsteemi minema, kus sina oled nagu vaene sugulane, kelle eest kõik ära otsustatkse.
November 25th, 2009 at 17:01
Seesama järjekordade meem on hea näide. Ma ei tea kas sina, aga suur osa neil teemadel kirjutajates, vähemalt Levatterist jääb mulje, et järjekorrad tulenevad sotsialiseeritusest. Et kausaalsus toimib niimoodi. Ja kui sotsialiseeritust poleks, siis kaoks ka järjekorrad. Iseenesest.
Ma olen sulle ka varem viidanud, et tegelikult kohtame tihtipeale järjekordi ka erasektoris. Väga palju B2B äris, aga ka B2C äris. Olen toonud seda näidet varemgi, nt Mercedest või BMW-d ostes pead arvestama järjekorras ootamisega. Neid näiteid järjekordadest erasektorist võib tuua sadu ja tuhandeid, muuseas ka siin-seal toimivatest erameditsiini kolletest.
Ma ei taha ka antud juhul väita vastupidist, meditsiinisüsteemi sotsialiseeritus ei tekita järjekordi. Võib-olla tekitab. Või vähemalt pikendab neid. Võib-olla. Aga võimalikud on ka teistsugused seletused, miks järjekorrad ekisteerivad ja tõenäoliselt on tegu mitmete erinevate põhjuste kombinatsiooniga.
Ma ei ütle, et Haigekassa süsteemi saab pidada heaks. Tegelikult ma, ja ma arvan et ka enamus teisi inimesi, ei hinda komplekseid süsteeme lihtsa vastanduse nagu hea-halb läbi. Pigem on tegu ikka teatud gradatsiooniga nii süsteemi kui terviku ja selle eraldiseisvate omaduste hindamisel.
November 25th, 2009 at 21:26
Mind natuke üllatab, et Eesti ravijärjekorrad pole sinu arvates tervishoiu rahastamise viisi ja sealt tulenevate piirangute tulemus. See ei ole nii ju mitte ainult Eestis vaid valdavas enamuses sotsialiseeritud tervihoiusüsteemiga riikides.
Ma üritan enda arusaama mõnevõrra selgitada.
Eestis paneb teenuste ja protseduuride hinnakirja paika haigekassa ja seda lähtuvalt piiratud eelarvest. Kui aga teenuse hinda langetatakse ja nõudlus sellest ei muutu, siis vältimatult toimub korrektsioon ka pakkumise poolel – osa arste läheb minema, osa vehtab ametit, osa orienteerub rohkem erateenusele, kus on võimalik teenuse eest küsida palju tahad ja ise sellest järeldusi teha, kui paljud taolise sinu valitud hinnaga on teenusest huvitatud.
Tulemus on minu nahaarsti kaasus: tahad haigekassa kulul teenust, siis pead peaaegu kuuaega ootama, et vastuvõtule pääseda, kuid kui oled valmis maksma, siis võid tulla juba järgmisel päeval.
Haigekassa ei suuda maksta kõigi teenindamise eest ja on sunnitud lähtuma reaalsetest rahavoogudest, mis seab piirangud igas perioodis (näiteks kuu) haigekassa poolt finantseeritavale teenusele, mille tulemusena on arstid sunnitud kaaluma alternatiive, millest eraarsti rolli täitmine on üks parimaid variante patsiendi jaoks, kuid sugugi mitte ainuke.
Jah, järjekorrad kaovad iseenesest nende jaoks, kes on valmis teenuse eest maksma seda hinda, mis teenus pakkuja arvates on väärt, mis tähendab kindlasti teenuse omakulu katmist. Kui sa tahad kõige odavamalt, siis tõenäoliselt järjekorrast pääsu pole, kuid sul on vähemalt võimalus alternatiivi kasutada ja kui mitte sinul, siis on teistel see võimalus, mis oma korda vähendab järjekordi. Aga praegune süsteem – kui sa ei soovi enda haigekassasse makstud kümneid tuhandeid ära kinkida ja sisuliselt topelt maksta, siis ootad ja kannatad.
Sinu erasektori näited ei ole sobivad ja mulle tundub, et ka sellest on juttu olnud. Sa võid alati natuke juurde maksta ja saada kohe soovitud sõiduki või hoopis mõne teise margi kasuks otsustada. Raha tuleb aga sinu rahakotist ja sul on alati valida alternatiivide vahel, sest raha pole makstud. Kui sa Eestis soovid eraarstilt ravi saada haigekassa raha eest – näiteks täiendavalt juurde makstes -, siis seda ei võimaldata nagu ka sama raha eest mõnes teises riigis ravimisest. Miks? Sest see ei ole solidaarne. Raha on läinud haigekassase ja sul ei ole enam mingit otsustusvõimlust. On ainult võimalus topelt maksta või oodata, kannatada ja piinelda.
Sa kirjutad, et “võimalikud on ka teistsugused seletused, miks järjekorrad ekisteerivad ja tõenäoliselt on tegu mitmete erinevate põhjuste kombinatsiooniga”. Mind isiklikult huvitab, millised need teistusugused seletused on ja ma loodan, et sa leiad aega mõned neist nimetada. Loodetavasti seostuvad need ka tervishoiuga.
November 25th, 2009 at 21:32
Ah jaa, kuidas mõjusid hiljutised haigekassa kärped ravijärjekordadele? Minule jäi miski pärast mulje, et järjekorrad pikenesid ning ma ei ole ainus:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/homses-ekspressis-mis-juhtub-parast-meditsiiniraha-karpimist.d?id=26551493
November 26th, 2009 at 17:52
Jüri, sinu enda näited ja arutluskäik ju viitavad sellele, et kausaalsus on mõnevõrra keerulisem kui “sotsialiseeritud meditsiinisüsteem -> järjekorrad”; “mittesotsialiseeritud meditsiinisüsteem -> mitte-järjekorrad.”
Kas see Delfi link ütleb seda, et sotsialiseeirtud meditsiinisüsteem pikendab järjekordi. Või ütleb ta seda. et haigekassa kärped (vähem raha) pikendas järjekordi? Kas järjekorrad kaovad ära koos sotsialiseeritus kadumisega või kaovad nad ära hoopis siis kui sotsiaalmaksu kahekordistada? Kas USA-s on lühemad järjekorrad sellepärast, et seal on rohkem erameditsiini või sellepärast, et ameeriklased maksavad meditsiiniteenuste eest eurooplastest keskmiselt kaks korda rohkem?
Ei, see pole nii, et näited erasektorist pole sobivad? Ei, ei ole nii, et maksad natuke juurde ja saad kohe? Osasid BMW või Mercedes mudeleid pole Eestiski. Tuumareaktorit sa riiulilt ei osta nagu saiapätsi või aspiriini, sõltumata sellest kui palju sa maksad? Nagu ka lennukit ei saa niimoodi osta? Tellides trükikojast, siis reeglina, mida keerulisem trükis, seda kauem tuleb oodata. Ja ei piisa ka sellest, et maksad rohkem ja saad kohe… Hambaarsti juurde võid ülevaatuse ehk saada samaks päevaks, kuid mõne keerulise operatsiooni tegemiseks pead ootama, kuna neist kahest Eesti arstist kes selle konkreetse operatsiooni tegemiseks kvalifitseerunud, on üks Lõuna-Ameerikas puhkamas ja teine Londonis konverentsil…
Minu mulje põhjal võib üldistades öelda, et mida keerulisemad ja haruldasemad on mingid tooted ja teenused, seda enam võime kohqta järjekordi või seda pikemad järjekorrad on. Seega, lihtsus-keerulisus võiks põhjuse skaala järjekordade tekkeks. Aga nagu ma juba eelmises posituses ütlesin, ma ei taha väita, et meditsiinisüsteemi sotsialiseeritus ei tekita järjekordasid. Ma ütlesin ka seda, et tõenäoliselt on tegu mitmete erinevate põhjuste kombinatsiooniga. Konkurents-konkurentsipuudumine on üks neist, võib-olla ka kõige olulisem.
November 26th, 2009 at 20:04
Mulle tundub, et meil õnnestub teine teisest kuidagi mööda rääkida, kuid diskussioon on huvitav. Proovime edasi.
Sotsialiseeritud tervishoiusüsteemi peamine probleem on, et inimesed soovivad tarbida rohkem ja kallimat teenust samas selle eest tegelikult maksmata. See põhjustab olukorra, kus avalikul sektoril tuleb seada kunstlikuid piiranguid teenuste hindadele, mis põhjustavad teenuse pakkumise vähenemise samas kui nõudlusega ei juhtu midagi. Taolises olukorras on järjekorrad vältimatud, sest samale hulgale teenuse soovijatest pakutakse vähem teenust. Kui sa kärbid/piirad osustatava teenuse hinda siis kärbid ka pakkumist samas kui see haigekassa süsteemi puhul nõudlust ei mõjuta.
Sa pakud, et konkurentsi puudumine on oluline põhjus – võib-olla isegi kõige olulisem. Ma väidan, et pakkumise kunstlik piiramine läbi hinnapiirangute vähendab konkurentsi, sest teenuspakkujad saavad raha kätte ja n.n. “marginal provider” on sunnitud tegevuse lõpetama, sest see ei ole tema jaoks sama kasumlik kui näiteks ravifirmas müügitöö. Kõige teravamalt torkab taoline tendents silma väiksema rahavaarvuga piirkondades. Madalamad teenusehinnad muudavad arstitöö Eestis võrreldes teiste ametite või teises riigis töötamisega vähem atraktiivseks, mis vähendab kvalifitseeritud tööjõudu sektoris, mis tähendab, et alles jäänud arstidel on võimalik rohkem aega tasuvamale erateenusele pühendada ja vähendad haigekassa jaoks töötatud aega.
Ma ei öelnud, et erasektori näited ei sobinud vaid et sinu erasektori näide ei sobi. Sinu täpsustustest tuleb aga välja, et tegu on asjade ja teenustega, millele pole Eestis õieti turgugi vastupidiselt arstide teenusele. Taolis eksklusiivseid sõidukeid jaguks Eestisse üksikud, tuumareaktoreid mahub siia kohalike hinangul üks, lennukeid EstAir (kõigest 2 757) liisib ja väiksemaid on võimalik suurema vaevata (eriti pärast finantskriisi) leida küll.
Trükiteenus on tänapäeval üles ehitatud kallitele seadmetele, mis liisingute maksmiseks ja kasumi teenimiseks peavad sisuliselt 24/7 töös olema. Nende seadistamine keerulisemate tööde jaoks tähendab nende kasutuselt võtmist ja teenimata tulu. Tulemuseks on olukord, kus sul on enda seadmete töös hoidmiseks pidevalt vaja tööd leida ja seda isegi mõnevõrra ette kuhjata, et seadmed ei seisaks. Lisaks on mõtet koondada keerulisemad tööd, mis vajavad seadistamist ühte punti. Samas ei ole tõenäoliselt ükski trükikoda kiirem teenuse osutamise vastu, kui sa kompenseerid sellega kaasnevad kulud, kuid see jätaks jälle töö tellija olukorda, kus trükitöö oleks lubamatult kallis.
Hambaarsti kaasus on päris hea, kuid keerulisi kaasuseid on vähe ja vahel ikka juhtub, et kaks spetsialist, kes saaksid opi tehtud on parajasti ära. Ma olen nõus sellega, et sellel ajahetkel ületab nõudlus pakkumise, mille tulemusena tekibki järjekord. Enamus ajast on aga keerulisele opile saamine pigem inimese enda kui arsti taga. Faktiks jääb, et eriarstide ravijärjekorrad pole tingitud sellest, et enamus arste on pidevalt koolitusel või puhkusel.
Ravijärjekordade osas ei ole minu hinnagul küsimus selles, kui keeruline või haruldane on mingi teenus. Kõige suurem probleem on ligipääs eriarstidele, kelle teenuse vastu on tungiv nõudlus olemas (väljendub järjekordades), kuid mille pakkumist tsentraliseeritud süsteem kunstlikult läbi hinnapiirangute piirab.
Samas nõustun, et mida keerulisem või haruldasem haigus, seda tõenäolisem, et Eestis on piiratud hulk spetsialiste, kes nende haiguste/probleemide lahendamisega toime tuleks. Aga see tähendab, et need spetsialistid on riskinud, valinud väikese nõudlusega valdkonna, ja koolitanud ennast ning neil on taolise valiku tulemusena õigustatud ootus kõrgmeale teenuse hinnale, kui haigekassa enda tsentraliseeritud otsuste ja piiratud ressurssidega soovib maksta. Loomulikult panustavad nad siis rohkem erakliendile ja pakuvad teenust ainult nii palju kui haigekassa maksab. Voila, järjekord on sündinud.
Ma jätan viimase sõna sinule.
December 1st, 2009 at 17:19
See on copy-paste vabalogi postitusest, lõpus on mõned lisandused:
Ma mängin taas veidi skeptikut.
Iseenesest pole Risto Sverdliku lool häda midagi. Kuna eesmärk oli eelkõige kritiseerimine, siis on ju täitsa okei, siit-sealt erinevaid näiteid otsida ja neile rõhuda.
Aga pikas perspektiivis see lugu kuigi veenev pole. Üksiknäiteid nagu see Rootsi mehest võib alati leida. Muuseas, selle Rootsi vanamehe kaasusele väga sarnaseid asju tuuakse tihti USA privaatmeditsiini üheks puuduseks. Ehks siis asjad mis alguses oleks olnud ravitavad, ei ravita alguses ja jõuavad arstide kätte alles emergency care kaasustena. Varem ei jõudnud sellepärast, et patsiendiel polnud raha, ta oli kindlustamata, või kui ka oli kindlustatud, siis poliis ei katnud jne.
Osad Sverdkiku toodud näited võivad lähemal vaatlusel aga hoopiski talle endale bumerangina tagasi tulla Ta kirjutab:”Aastas saadetakse tuhandeid patsiente ravile USA-sse.”
Tuhandes tunduvad justnagu suure numbrina, aga kui mõelda et ühe aasta jooksul tehakse Kanadas üle 150 miljoni visiidi arsti juurde, siis millest me räägime, et praagiprotsent on 0,00millegagi. Ma ei tea ühtegi eraettevõtet, kes juhul kui neil jääks 0,003% klientidest teenindamata, otsustaksid kogu oma tegevuse revolutsiooniliselt ümber korraldada.
(PS, hetkel ei suuda seda uurimust leida, aga oli see vist Yale, kus uruiti lähemalt neid tuhandeid kanadalasi, kes USA-s ravil käivad, selgus et enamus neist pole üldse spetsiaalselt USA-sse ravile tulnud, vaid lihtsalt seal reisil või töösõidul olles haigeks jäänud ja ravi vajanud. Nii et nende arv, kes tõesti läksid sihipäraselt USA-sse just arstiabi saama, võib veelgi väiksem olla).
Näited selle kohta, et kulud on kasvanud, järjekorrad pikenenud on arusaadvad, aga eks näiteid võib tuua ka vastupidiseid.
Osa numbritest pole lihtsalt adekvaatsed. Tsitaat: “Kanadas tegutsev Fraser Institute toob oma eelmise aasta raportis esile, et Kanada ootejärjekorrad on 15 aastaga 86% pikenenud. Keskmine eriarsti juurde pääsu järjekord on 17,3 nädalat!”
Fraser ei kasuta mõistet “keskmine” vaid “mediaan”. Ja see number 17,3 nädalat on lihtsalt vale.
Kanada statistikaametist, 2007 näitajad:
Canada; Specialist visits for a new illness or condition (median waiting time, weeks) 4.3
Canada; Non-emergency surgeries (median waiting time, weeks) 4.3
Canada; Selected diagnostic tests (median waiting time, weeks) 3.0
Tsitaat: “Kanada kulutab tervishoiule SKT suhtes kaks korda rohkem kui Eesti, Rootsi inimese kohta viis korda rohkem kui Eesti ja kumbki pole suutnud aastakümnete jooksul teha mingeid edusamme. Pigem läheb olukord järjest hullemaks. Kas Eesti bürokraadid teavad midagi, mida kanadalased ei tea?”
48 aastat tagasi oli Kanadas erameditsiini põhiline tervishoiusüsteem. Naljakas, et kanadalased ise seda küll tagasi ei taha ja kõikides rahuloluoluuurugutes, tervisekvaliteedi jms uuringutes, on aastakümente jooksul küll asjad paremaks läinud.
Ma vaatasin paari asja ka Eesti Statistikaametist. 2009. aasta numbreid küll ei ole, aga vähemalt kuni 2008 aastani, kasvas pidevalt nende inimeste osakaal, kes vastasid et neil pole olnud probleeme arstiabi kätesaadavusega ja üha vähenes nende osakaal, ke sütleisd et ei saanud vajadusel arstiabi. See trend kehtis nii perearstide, eriarstide ja hambaarstide kohta. Viimases pole sotsialiseeritud süsteemi, eks ole, ometi pole nad selle kättesaadavuse küsitluste järgi sugugi paremad kui perearstid või eriarstid, tegelikult vastupidi, hambaarsti teenus on kättesaadavuse osas sabassörkija. Huvitav…
Tsitaat: “Risto toob välja ka tõsiasja, mida isegi kohalikud tervishoiueksperdid on välja toonud: sotsialiseeritud tervishoiusüsteemist kaotavad kõige rohkem need, kelle sissetulekud on väiksemad ja kellel sageli napib ka sotsiaalset kapitali, mis võimaldaks tutvusi kasutada arsti juurde pääsemiseks.”
Naljakas, et inimesed ise niimoodi ei arva. Vaadates kasvõi seda kuidas inimesed räägivad Eesti erahambarastiteenuse puhul kättesaadavausest, siis päris numbrid räägivad teist keelt. Selgelt paistab, et alumistes tulukvintiilides inimeste hulgas on rohkem neid kellele teenus kättesaamatu. See kehtib nii Eestis (hambaarsti puhul) kui ka USA-s tavalise meditsiinii puhul
Muuseas, mis puutub veel järjekordi, siis kaevasin natuke ka USA mittesotsialiseeritud tervishoiu numbrites ja ka seal järjekorrad täiesti eksitseerivad. Tõsi, nad on lühemad kui näiteks Kanadas, kuid sugugi mitte olematud. Keerukamates asjades on järjekorrad pikemad (mitu nädalat, mõnikord ka mitu kuud), lihtsamates asjades on lühemad.
Mis puutub sellesse, kuidas Ain Aaviksoo või mõni teine peaks reageerima….
Tsitaat: “Ain Aaviksoo Praxisest lihtsalt ignoreerib artikli sisu ja promob Praxise tehnokraatliku seisukohta, millel on kindlasti tulevikus põhjust pikemalt peatuda, samas kui Eiki Nestor ei saa enda erakondliku kuuluvuse tõttu hakkama muu kui demagoogilise ja sisutühja retoorikaga, mis ei pööra artiklis tõstatatud küsimustele mingit tähelepanu. Kahju, et isiklike maailmavaateliste eelistuste tõttu ignoreeritakse võimalike lahendusi ega soovita neile isegi mõelda.”
Viitaksin siinkohas Robin Hansonile:” If you want outsiders to believe you, then you don’t get to choose their rationality standard. The question is what should rational outsiders believe, given the evidence available to them, and their limited attention. Ask yourself carefully: if most contrarians are wrong, why should they believe your cause is different?”
http://www.overcomingbias.com/2009/11/contrarian-excuses.html
Kokkuvõttes.
1) Ma ei usu, et mittesotsialiseeritud meditsiinisüsteem kaotab ära järjekorrad. Ma kaldun sellepoole, et see lühendab järjekordi, kuid mitte seda et järjekorrad kaovad. Praktika lihtsalt näitab seda. (PS, mõned tõlgendavad järjekorrana ka seda kui inimesele raha puudusel jääb mõni protseduur tegemata. Ehk oled järjekorras niikaua kui raha saad, kui vaja kasvõi elu lõpuni. Mina ise seda küll järjekorrana ei tõlgenda, aga mõned teevad).
2) Ma ei ole veendunud, et mittesotsialiseeritud meditsiinisüsteem toob kulud alla. Võibolla hoopiski vastupidi.
3) Sa pakud revolutsioonilist alternatiivi praegusele süsteemile. Just revolutsioonilist, mitte detailide kohendamist. Minu jaoks ei ole sellises muutuses risk-reward tasakaalus. Ma näen liiga palju riske ja liiga vähe võimalikku kasu.
April 5th, 2010 at 20:36
[...] Alternatiivne nägemus sotsialiseeritud tervishoiusüsteemile – kuidas alternatiivne süsteem võiks välja näha ja toimida jäi niigi pikast esseest välja, kuid samas olen sellest varem juba natuke kirjutanud. [...]